
Kui ma läinud neljapäeva hommikul Turu tänava spordihoone juurde jõudsin, ootas Eesti vehklemise tulevikulootus Ruslan Eskov mind juba trepil. Läksime spordihoone saali läbi remondimüra.
Kui ma läinud neljapäeva hommikul Turu tänava spordihoone juurde jõudsin, ootas Eesti vehklemise tulevikulootus Ruslan Eskov mind juba trepil. Läksime spordihoone saali läbi remondimüra.
„Kas panen vormi selga?” küsis Ruslan. „Jah, oleks hea küll,” vastasin ma, kuna fotograaf juba ootas pildistamist. Seejärel möödus kümme minutit sagides: tuli varustust taga ajada, epeed otsida, mis oli kellegi teise varustuse hulka putku pannud. Varustuseruumist epee otsimise hääl meenutas nagu kahvli otsimist hulga teiste köögiriistade seast.