Sisukord
Kultuur
Postimees

Pärast psühhedeeliat tuleb Steve Jobs

2 min lugemist
Otolith Group "Anateem" FOTO: Kaader videost

Puhkusel olles klõpsisin vahel õhtuti telekat- tegin kanalisurfamist. Ühel korral sattusin ka MTV peale, mida ma enam ammu vaadanud polnud, sest miks peaks. Kui parasjagu kanalile peale juhtusin, jooksid seal mingisugused üliintensiivsed kanali enda reklaamklipid, mille järel näidati sama intensiivseid reality-showde reklaame või isutekitajaid.

Kõigepealt mõtlesin, et hea küll, las ma siis natuke vaatan neid, küll siis tuleb varsti mõni rumal, ent ikkagi saade peale. Aga saadet ei tulnud, samade klippide seeriad hakkasid korduma justkui labürint. Tekkis tunne nagu halva LSD-tripiga, et sa ei saa siit enam välja. Võib öelda, et puutusin kokku millegagi, mis tuleb psühhedeelia järel.

Psühhedeelse kultuuri sattumine laiemasse teadvusse toimus 60ndate lõpus seoses hipide, LSD ja rokkmuusikaga. Kuna LSD lõi taju uksed valla, võis seda kogeda ka kui tohutut infovoogu, info üledoosi. Üks psühhedeelia muutumise vorm on minu eespool kirjeldatud MTV kogemus. Taani kuraatori Lars Bang Larseni näitust «R:e:a:a:l:n:e: psühhedeelia järel» võib pidada ka omamoodi leinatööks, mis nutab taga psühhedeelsete võimaluste, kas just kinnijooksmist, aga muundumist.

Selline mõtteskeem iseenesest on liiga juurdunud, et seda kuidagi avastuslikuks pidada, aga mis seal ikka, näitus iseenesest oli küll teoste mõttes ebaühtlane, kuid joonistas siiski välja mõttelise terviku. Kuigi selle saatetekst, mis mingisuguseks orientiiriks peaks olema, oli kohutav ja mõjus vastupidi. Just selliste tekstide pärast paljuski ei tahetagi midagi teada kaasaegsest kunstist.

Üks tuntumaid näitusel esindatud üksusi on Londonis baseeruv Kodwo Eshunist ja Anjalika Sagarist koosnev videokunstiduo Otolith Group, kes 2010 olid nomineeritud ka brittide tähtsaimale kaasaegse kunsti auhinnale Turner Prize. Nende abstraktne anime-laadne video «Anateem» viib meid vedelkristallekraanide puudutuste abil suhtlevasse maailma. Kogu maailm kui Apple’i pehmete puudutuste utoopia või enam mitte utoopia, vaid juba teostunud maailmamudel. See on see koht, kus reaalsus ja unistus pidid kokku saama ja nad ka said. Psühhedeelia on saanud oma praktilise ja kasuliku väljundi.

Ei maksa ka unustada, et suurem osa California technokultuurist sai alguse 60ndate lõpu hipiliikumisest ja selle suhetest LSDga. Kõik me oleme ju kuulnud vanast hipist nimega Steve Jobs, kelle eeskuju järgides paljud kontoritöötajad ka oma sisemist hipit otsivad.  

Otolith muide tähendab kreeka keeles seda kõrvas asuvat mikrokristalli, mis aitab meil maailmas orienteeruda, hoida tasakaalu. Orienteerumise ja mitteorienteerumise suhted maailmas futuristlikku Otolith Groupi ka huvitavad. Nende probleemid on umbes sarnased, kui minul ühel juuliööl MTV-d vaadates.

Alustasin Otolith Groupiga, kuid minu jaoks tegelikult tähtsaimaks teoseks näitusel kujunes selles EKKMi kõige viimases ja kaldega ruumis näidatud leedu postsovjeti esimese presidendi Vytautas Landsbergise dokfilm art brut skulptorist, müstikust ja poole kohaga frantsiskaani mungast Vilius Orvidasest ning tema sürrealistlikust ja kivi kivi haaval aja jooksul kokku veetud kiviaiast-pühamust. Orvidas kahjuks 1992. suri ning see maagiline ja müstiline aed jäi pooleli. Nõukaajal oli see ka hipide oluliseks kokkusaamiskohaks, kuna võimaldas kokkupuuteid kosmosega mitmes mõttes.

Andropovi võimu ajal sai aed korralikku võimusurvet tunda, kuid Mihhail Gorbatšovile olevat meeldinud ja seetõttu üldse rasked ajad üle elanud. Filmis räägiti ka, kuidas planeedil Maa on üldse kolm kohta, millel on nii otsene juurdepääs kosmosele. Üks neist asuvat Tiibetis ja teine Californias. Kui mõelda Leedu tasandikele, on see mõeldav küll.

näitus

R:e:a:a:l:n:e: psühhedeelia järel

EKKMis avatud 2. augustini

Seotud lood
28.07.2015 30.07.2015
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto