P, 25.09.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Valgust otsiv Ekke Moor

Rait Avestik
, teatrikriitik
Valgust otsiv Ekke Moor
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Pääru Oja näitlejanatuur lavastuse «Ingeland» kaastundliku peategelase Ekke Moori jaoks väga sobiv.
Pääru Oja näitlejanatuur lavastuse «Ingeland» kaastundliku peategelase Ekke Moori jaoks väga sobiv. Foto: Eduard Laur

Kas ühel suvel ühe materjali kaks erinevat teatralisatsiooni meie lausa priiskavalt tihedal suveteatri maastikul on märk sellest, et teatritegijad soovivad oma vahenditega hetkel kuumal rände-teemal omi hoiakuid eksponeerida, kuid tõsi on see, et õhus on Ekke Moori. 

Veel pole teada, kuidas Aare Toikka koos lavakunstikooli tudengitega August Gailiti «Ekke Moori» Kuressaares põletava sise-, sisse- ja väljarände-teemadega suhestuma paneb, kuid Tõnu Õnnepalu «Ingelandi» (tegemist ikkagi «Ekke Moori» dramatiseeringuga, küll mõningate kadude, tihenduste ja lisadega) Aleksander Eelmaa lavastuses, Saueaugu teatritalus ma igasuguse päevakajalisusega ei seoks.

Kuigi nii «Toomas Nipernaadi» kui ka «Ekke Moor» lubaksid otsinguliste kangelastega vabalt teatraalseid tõlgendusi erinevatel erutavatel aktuaalsetel teemadel, on Õnnepalu jäänud algmaterjalilähedaseks ja vaatluse alla võtnud inimese rännaku enese juurde ning selgusele jõudmise olulistes asjades. Kuid tõesti, mis saaks olla sellest veel päevakajalisem!?

Märksõnad
Tagasi üles