N, 2.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kes on pargiilu taga?

Maiken Mägi
, reporter
Kes on pargiilu taga?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Iga eestlane teab suuremõõtmelist Kadrioru parki ja kaunist lossiaeda, pisut vähem on aga mõeldud sellele, kes ja kuidas vastutavad nende hooldamise eest.

«Terves pargis töötab 42 inimest ja suvekuudel lisaks veel ligi 20 hooajalist töötajat. Nende seas pole ainult aednikke, vaid ka remondimehi ja muid inimesi,» selgitab Kadrioru pargi muuseumi kuraator ja ekskursioone läbi viiv Elle Pent.

Kuna Tallinna kommunaalameti hallataval asutusel Kadrioru Park pole hooldada ainult park ise, vaid ka palju erinevaid haljasalasid ja objekte mujal pealinnas, ei tööta kõik inimesed korraga pargis, vaid on jaotunud eri objektide vahel.

Pent tutvustab esmalt muuseumi ukselt «Russalka» mälestussamba suunas avanevat vaadet pargile – tema sõnul on tegu miljonivaatega. Kadrioru lossi aeda suundudes on näha aktiivselt tegutsevaid aednikke ja traktoriga sõitvat töömeest, sest parajasti pandi aeda uut punast killustikku.

Kadrioru aednikud käivad abiks ka Kalamaja pargis, Harju tänava haljasalal, Tallinna rahvusvahelisel lillefestivalil, eraaedade jm hooldamisel. Tööobjekte jagub üle riigi, üks tellimus on Soomeski.

Pendi sõnul teevad aednikud väga kvaliteetset tööd, seepärast on ka tellimusi palju. «Need alad, mis ilusamad välja näevad, on meie hooldatud,» naljatleb ta.

Üldpilt olgu ilus

Lossiaias talitab ka aednik Ingrid Madar, selle aia perenaine. «Varem töötasin teemaade korrastamisel, siin aias olen märtsikuust saadik. Ausalt öeldes mulle meeldibki, et töö kunagi otsa ei saa ning kogu aeg on järg ees, mida teha,» on ta rahul.

Pendi sõnul võiks Madar lausa terve ööpäeva lossiaias tegutseda ja taimi hooldada, sest tegu on väga pühendunud töötajaga.

Madara sõnul on rohimine ja riisumine peamised igapäevased tööd. Parterpeenardes ei tohi jalajälgi olla ja üldpilt peab kogu aeg ilus olema. Aega võtab ka jälgimine, et keegi aias rumalusi ei teeks.

«Mõni aianurk on ainult vaatamise jaoks, sinna ringi tatsama ei või minna, aga aeg-ajalt ikka tullakse – noorpaarid, turismigrupid,» tunnistab ta.

Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Kui inimesed on vabas õhus istumise ja söömise lõpetanud, asuvad nende järel tegutsema varesed, kes jäätmed prügikastist välja nopivad ja mööda parki laiali tassivad.

«Kui mina tööpäeva lõpetan, jääb aed korda, aga hommikul tulles pean taas seda prügist puhastama hakkama, mis võtab umbes tunni,» ütleb Madar.

Talvise hoolduse kohta räägib aednik, et siis hoitakse pinke ja nende ümbrusi lumevabana, korrastatakse prügikaste ning hoitakse ka valgustid puhtad.

«Lilleaed talvel puhkab. Pukspuuhekid on päikese eest kaetud ja lumekoristus toimub väljaspool aeda,» lisab Pent. Samuti puhkab Jaapani aed ja sealsed rododendronid on päikese eest kaetud.

Suvel on pargis aga üks suuremaid töid muruniitmine. Vähemalt korra nädalas peab muru üle käima, sest suvel see aina kasvab.

«Loodusmaastikul ehk vabakujunduslikus pargis niidame harvemini, sest seal toimetab rohkem loodus ise. Väga töömahukas on Jaapani aia muru hooldamine, seal on omad stiilinõuded ning see peab kogu aeg ilus olema,» kinnitab Pent.

Pargikülastajad on tema sõnul üsna toredad ja arvestavad, hoiavad silmad lahti ja annavad teada, kui keegi midagi lõhub. Samas leidub üksikuid inimesi, kes ei arvesta teiste pargikülastajatega. Näiteks pulmaliste autojuhid signaalitavad ja emad magavate lastega peavad seetõttu põgenema. Öised külastajad katsuvad aga rammu pargipinkide ja prügikastidega, mille parandamine on seetõttu töömeestel peaaegu igapäevane kohustus.

«Kevaditi, kui just lilli istutatakse, kisutakse ja kaevatakse neid hiljem maast välja. Ka lapsed tormavad vahel üle lillede ning vanemad ei keela,» räägib Pent.

Õiges kliimas õige sort

Lossiaiast edasi liigume roosiaeda, kust leiame aedniku, keda töötajad isekeskis roosiaia kuningaks hüüavad. Pendi sõnul paistab aedniku puhul eriti silma see, et teooria ja praktika rooside eest hoolitsemisel käivad käsikäes.

Praegu kasvab Kadrioru roosiaias 37 roosisorti ja kokku umbes 6300 roosi. Iga päevaga toimuvad aga muutused – lisandub uusi, öösiti viib ehk keegi mõned äragi.

Aednik Andres-Aare Toominga sõnul on roosikasvatajad võib-olla teadlikult valinud aeda selliseid sorte, mis meie kliimaga rohkem sobivad, n-ö kapriisitaridest roose eriti ei ole. Roos vajab aedniku ütlust mööda kasvuks umbes meetri jagu sügavust maas, lisaks soodustavad kasvu piisav päikesevalgus, söök ja jook.

Eesti kliima on Toominga sõnul roosidele üsna sobiv, kuid siiski sõltub sordist. «Lõunamaa kliima neile väga ei sobigi, seal nad väsivad pärast esimest õitsemist ära. Vahemere kliimas õitsevad roosid näiteks mais ja pärast seda neid enam pole,» räägib ta.

Eestis õitsevad roosid väga kaua, mõned sordid alates juuni keskpaigast kuni esimese lumeni välja, kui vaid lastakse neil nii kaua olla.

Uustulnukatest rohijatele on kogenud aednikul Toomingal omapärane soovitus. «Katsuge rohida nii, nagu vihkaksite seda tööd. Rohige nii põhjalikult, nagu te enam kunagi ei peaks seda tööd tegema,» õpetab ta. Peenarde puhastamiseks vesiheinast läheb roosiaias kuni poolteist päeva.

Näiteks pinnakatteroos on väga ilus, kuid sellega tegutsemine ajamahukas, suurt hulka on raske hooldada. «See pole kindlasti mitte laisale aednikule. Kord ütles keegi – tehke nii, et aed on teie jaoks, mitte teie aia jaoks,» vahendab Tooming.

Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Mõni roos ei pilla kuigi palju kroonlehti maha, mõni on õitsedes väga ilus ja seejärel viskab kõik kroonlehed maha, mida peab koristama. «Enne on ta kaunitar, pärast koletis,» iseloomustab Tooming.

Kõik kroonlehed ja lehekesed tuleb aedniku sõnul peenrast ära koristada, prügimäele viia ja ära põletada, sest näiteks kompostiks tehes levivad taimehaigused edasi.

Õige hooldus vähendab riske

Rooside kasvatamise puhul on kõige olulisem haiguste ennetamine. «Muutlike ilmadega nagu meil ikka on muutuvad lillede elutingimused vaid mõne tunniga. Teie näete õieilu, aga mina näen madalaimate lehtede alumist külge, mis vahel tekitab ahastust,» märgib Tooming.

Kolm aastat tagasi tuli aedniku sõnul Eestisse ohtralt roostehaigust, tänavu suvel on ta aga saanud selle kontrolli alla. Sooja talvega levisid viirushaigused ja palju oli varrepõletikku, roose tuli isegi peenarde kaupa välja juurida. Muidu on lehed üsna ilusad ja silmaga nähtavaid haigusi neil pole. «Kui asju teha õigel ajal, on need kontrolli all,» lisab mees.

Aednikele valmistavad peavalu ka mõned pargikülastajad, sealhulgas turistid, kes ei nuusuta roose ainult ninaga, vaid ka käte-jalgadega.

«Kui nad tahavad nuusutada, tõmbavad nad roosiõie enda ligi, mitte ei kummarda. Aeg-ajalt küsitakse, kust sellise roosi seemet saab ja kas saab pool põõsast kaasa võtta,» räägib Tooming.

Välismaa ja kohaliku inimese vahe on aga see, et välismaalane naeratab ja küsib, kas võib peenra juurde tulla ja pilti teha, kohalikud aga astuvad üle nööri ja teevad oma klõpsu ära.

Eelistused muutuvad ajaga

Inimeste maitse ja kombed aiakujunduses on aastakümnete jooksul muutunud. «Roose võib segamini istutada koos teiste lilledega. Mõni aeg tagasi oli see lubamatu, sest oli palju tabusid ja reegleid,» märgib pargimuuseumi kuraator Pent.

«Alates 1970. aastatest kuni praegusegi hetkeni domineerivad pastelsed toonid,» nõustub Tooming.

Aedniku sõnul räägiti siiamaani, et kõige haigem roos Eestis on kollane, see toodi juba 16. sajandil siia haigena. «Meie aia kõige ilusamad ja tugevamad roosid on aga sellegipoolest kollased – tuleb valida vastavasse kliimasse õige sort,» rõhutab ta.

Märksõnad
Tagasi üles