Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Vene-Gruusia sõda annab tunda ka seitse aastat hiljem

Kuigi grusiinide suhtumine suurde naaberriiki Venemaasse on aastate jooksul mõnevõrra paranenud, on asi armastusest kaugel. FOTO: Reuters/ScanPix

Täna seitse aastat tagasi algas kõigest nädalapikkune, kuid kaugeleulatuva mõjuga Vene-Gruusia sõda – konflikt, mille mõjul eraldusid Gruusiast Lõuna-Osseetia ja Abhaasia.

Mitu päeva väldanud intensiivse sõjategevuse lõpetas toonase Prantsuse presidendi Nicolas Sarkozy vahendatud relvarahu. 26. augustil tunnustas Venemaa Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvust. Vastureaktsioonina lõpetas Gruusia igasugused diplomaatilised suhted suure naaberriigiga.  

Hoolimata praeguseni kestvast Lõuna-Osseetia ja Abhaasia okupeerimisest ning rahvusvaheliste õigusnormide eiramisest on Venemaa positsioon jäänud maailmaareenil suuresti muutumatuks.

Gruusia sõda oli lääne jaoks silmiavava mõjuga, sest näitas selgelt Moskva huve endise Nõukogude Liidu aladel. Arvatakse, et just rahvusvahelise reaktsiooni leigus sõja suhtes 2008. aastal sillutas teed Krimmi annekteerimisele ja siiani kestvale konfliktile Ukrainas.

Gruusia ja Venemaa suhted on praegugi võrdlemisi teravad. Tänavu 18. märtsil, Krimmi annekteerimise esimesel aastapäeval, allkirjastas Venemaa Lõuna-Osseetiaga partnerluslepingu, mille alusel anti Moskvale veelgi suuremad volitused mõjutada selle isehakanud väikeriigi sõjandust ja majandust. Leping, millesarnane oli eelmise aasta lõpus sõlmitud ka Abhaasiaga, vihastas Thbilisit, kes süüdistas Venemaad oma alade annekteerimises.

USA vankumatu liitlase Mihheil Saakašvili võimule esitas väljakutse aastail 2012–2013 riigi peaministrina teeninud multimiljardärist oligarh Bidzina Ivanišvili, keda peetakse pigem Venemaa poole vaatavaks pragmaatikuks. Gruusia praegune president Giorgi Margvelašvili ja 33-aastane peaminister Irakli Garibašvili on mõlemad magnaadi sõbrad ja liitlased.

Riigijuhtide pragmaatilisem pilk Venemaale peegeldub ka rahva hinnangutes. Euraasia Majandusliiduga liitumist toetas aprillikuisel küsitlusel 31 protsenti, mida on umbes kaks korda rohkem kui mullu.

Ajakirjanik Šorena Šaverdašvili ütles juulikuises intervjuus ajalehele Washington Post, et üha rohkem tunnevad grusiinid, et nad pole saanud läänelt mingeid konkreetseid hüvesid. Kuigi kohalikud Putinit ja Venemaad just ei armasta, tundvat inimesed tema sõnul, et selle ajalooliselt Gruusiaga lähedase riigiga on vaja tegeleda.

Venevastane meelsus pole ühiskonnast samuti kuhugi kadunud. 18. juulil kogunes rühm meeleavaldajaid plakatitega «Stop Russia» («Peatage Venemaa») Thbili valitsushoone ette ning protestis president Margvelašvili väidetava liigse venemeelsuse ja 10. juulil Lõuna-Osseetias toimunud Vene vägede piirinihutamise vastu.

Üks kõige valulisemaid küsimusi on ilmselt rohkem kui sada Gruusia vabatahtlikku, kes sõdivad Ukrainas venemeelsete separatistide vastu. Eelmise aasta lõpus tapetud Aleko Grigolašvili on muutunud paljude grusiinide jaoks justkui märtriks, samas kritiseeris riigi kaitseministeerium võõras riigis «kahtlasi seiklusi» ette võtvaid kodanikke.

06.08.2015 08.08.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto