Postimees 1942. aastal

Kohus endises Eesti Vabariigis oli oma soliidsusega võitnud kõigi lugupidamise ja usalduse.

Meie teame, kui põhjalikult ja sageli ka teravalt kritiseeriti endise Eesti Vabariigi ka kõige kõrgemaid täidesaatva võimu organeid ja seadusandvat kogu – parlamenti, kuid kohtuasutustele ja nende otsustele omistati sellist autoriteeti, et ka kõige madalama kohtuintstantsi tegevust üheltki kõnetoolilt ega ajalehe veerult ei arvustatud negatiivselt, vaid kui meie kohtust juttu oli, siis mainiti seda täie usalduse ja lugupidamisega. Ja isegi punase valitsuse esimene kohtuminister ajalehele antud intervjuus pidi tunnistama, et Eesti kohus on töötanud oma suures enamuses erapooletult.

Kuid võib-olla sai see meie kohtule osutatud antibolshevistlik usaldusavaldus sellele punasele ministrile üheks komistuskiviks, sest juba lühikese aja pärast asendati ta puhtaverelisema kommunistiga, kes vastavalt Lenini ja Stalini marksistlikule katekismusele tunnistas kodanliku korra juures teotsenud kohtud «kodanluse vahedaks mõõgaks proletariaadi vastu». Kohtult võeti tema autoriteetsus.