Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Visatud kilde, puistatud teri

TRT02: KUNSTIMUUSEUMI JA LOODUSKAITSE SELTSI ÜHISSÜMPOOSION : TARTU, EESTI, 12JAN14 - Tartu Kunstimuuseumi viltuse maja galeriis toimus Tartu Kunstimuuseumi ja Eesti Looduskaitse Seltsi ühissümpoosion. Pildil kõneleb luuletaja Hando Runnel. kt/Foto KRISTJAN TEEDEMA FOTO: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Mis see siis nüüd on? Suvi üle laegi juba, aga jaanuari esimesel nädalal ilmunud Hando Runneli uus luulekogu ajakirjanduses veel märkamata. Avaluuletuses arvab autor küll, et pärast raamatu sündi unustab rahvas kõik muu ja asub «puginal, paginal» lugema, aga see arvamine osutub... muinasjutuks.  Möödavaatamise põhjust tasub otsida  kriitika peegeldusvõime tuhmistumises. Või siis tõepoolest asjaolust, millest kõneleb nimiluuletus «Vanad sõbrad»: «Keegi kergitas kübarat. / Oli keegi. Ent kes? / Tuttav tüüp, kuid ei mäleta! / Vana sõber, ent kes?»  

Siiski, ühe arvustuse leiab. Eesti Raadio veebiküljel tunnistab Jüri Pino Runneli luulekogu «õudsat headust» ja arvab, et see on nüüd raamat, mille Alzheimeri vältimiseks võiks tervikuna pähe õppida. Mingi osa sellest nakkuvat juba esmalugemisel. Tuleb Pinoga nõustuda. Meeldejäävus viib rahvaluuleni ja rahvalaulik on Runnel ammugi. Ei möödu ühtegi jaanipäeva, kui ei lauldaks Vello Toomemetsa viisil Runneli luuletust «Jaanipäev».  

 «Vanad sõbrad» on nagu vana vein, mis läheb aina paremaks. Siin on luulet, mida sama hästi võiks liigitada lasteluuleks. Kes ei mäletaks «Nutikat lutikat». Sõnamängulisust jagub selleski kogus: «Kurgid on kurvad, / kui neid ei kutsutagi / peenramaalt purki». Või: «Kes on täna meile tullud? / Meile tullud joomahullud! / Joovad joodi, lõngaeli, / kõrva krõmpsti seebikivi.»

Aga on ka külavahelaule. No kuidas jätta tsiteerimata näiteks niisugust salmikest: «Joostes tuli väle põder, / väitis: Olen majasõber, / saagu, saagu sulle sarved, / tasakaalu, tasaarved.» Või siis järgmine loriluuletus: «Kuulsin pidu tulemas, / tundsin ennast olemas, / palge balliks kohastin, / pudsukarvad puhastin.» Või luuletus kõlava pealkirjaga «Mäss»: «Mis tants on tabureti jalus? / Kae, kargleb ümber köögi laua! / Hää küll, ei kesta see tal kaua, / taas saab tast taltund p...e  alus!»

Selle kõrval on ka luuletusi, mida tahaks nimetada Runneli vaimus eesti keele kastmeks. Kirjandustundides tuuakse säärase eksperimentaalse, üllatava ja tõlkimatu luule näiteks Runneli suletud ühesilbilistest sõnadest luuletust «Kehv,/ kõhn / poiss...» jne. «Vanades sõprades» esindab seda laadi Aaviku auks kirjutatud luuletus «Laks»: Kuul, / laup; / uul, / laip.» Teine kannabki pealkirja «Värsiõpetus»: «Elumees, mis sest et tudi, / naiste sukavabrikudi- / rektor ju oln’d jupi aega, / igas ilmanurgas omab poega.»

Valdava osa raamatust hõlmavad teravmeelsed killuviskamised. Teate küll ju, mida see tähendab ja kuidas see käib. On mingi olukord, sündmus, keegi tegelane, mis või kes tihendatakse ühte kujundlikku ütlemisse. Kiirreageerimine. Mahult nagu Twitteri-säuts, aga riimitud ja vaimukam. Näiteks kujundlik kommentaar luuletaja südamestimulaatori kohta: «Kaks traadiotsa mu südame seinas / on nagu Eedeni-aia maod – / ka nemad andsid elada isu, / ka nende käsul, mu süda, sa taod.»

Mitmed neist kildudest tõusevad poetiseeritud mõtteteradeks või suure üldistusastmega sedastusteks. Olgu toodud kaks näidet paljudest võimalikest. Esimene puudutab Runneli perekonnalugu: «Me olime lapsed, kui lahkus me isa. / Ta tunda sai kõigest me koerust ja kisa. / Me salajam olu või ilma ees olek / on pärastki – paljuski – isata-olek!» Teine luuletus käib Eesti asja kohta: «Vaesed maad on lasterikkad. / Rikkad maad on lastevaesed. / Eesti on ometi erand: / ausalt vaene ja vaene.» Runneli luuleraamatu viimane peatükk on järg viis aastat tagasi ilmunud «Ütles mu naine» kogule, mida olen vaadelnud kui tähendamissõnu. Teistest, mängulistest luuletustest eristab neid naise kui ees(t)kõneleja olemasolu.

Üks Runneli mõrult täheldav luuletus laieneb tervele tänasele «heale uuele ilmale»: «Vanasti teri varises vihust, / nüüd sinu enda närtsinud ihust. / Keegi neid teri su enam ei näri, / kartulikrõpsuga oldakse päri.» Sic transit.     

 «Vanad sõbrad»

Hando Runnel

Ilmamaa, 202 lk

10.08.2015 12.08.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto