Sisukord
Kultuur
Postimees

Mu kullakallis Alice!

3 min lugemist
Mia Wasikowska Alice'ina Tim Burtoni filmis "Alice imedemaal"(2010) FOTO: outnow.ch

Matemaatilise loogika õppejõud Charles Lutwidge Dodgson võttis 4. juulil 1862 ette paadisõidu dekaan Liddelli kolme tütrega. Vanuselt keskmise, Alice'i nime sai loo tegelane, mille Dodgon hiljem vestis. Tema kirjanikunime Lewis Carroll nime all ilmus «Alice Imedemaal» 1865. aastal, seega tänavu tähistatakse kultusteoseks tõusnud raamatu 150. sünniaastapäeva. Muide, juuli alguses peetakse Oxfordis ka iga-aastast Alice’i päeva.

Alice'i prototüüp Alice Liddell FOTO: homoliteratus.com

Omas ajas oli «Alice Imedemaal» erandlik ja etteruttav. Mängulise loomuga ja lapse mõtteilmast lähtuv lasteraamat hakkas laiemalt levima alles 20. sajandi vahetusel, nimetagem siin näiteks Edith Nesbiti jutte.

1872 avaldatud «Peeglitagusel maal ja mida Alice seal leidis» võimendas esimese Alice'i tuntust ja üsna ruttu hakkas ilmuma nii otseseid jäljendusi kui ka muidu mõjutatud teoseid. Ühe lasteversiooni kirjutas Carroll ise 1890. aastal.

Ridamisi tuli teoseid, kus muud autorid saatsid Alice'i või temasarnase tegelase küll Buuri sõtta ja teistesse poliitilistesse afääridesse, grammatikamaale, orkestrimaale, rahanduse ja kvantmehaanika radadele ja kuhu veel. Alice'i Imemaale loodi sugulaslikke fantaasiaalasid nagu võlur Ozi maa, Peeter Paani Neverland, Narnia jne.

Alice'i jälgedes käivaid lina- ja lavateoseid on tehtud juba rohkem kui sajandi vältel, ise unustan end vahel vaatama 1903. aasta tummfilmi. Popmuusikas on Alice'i ideelõngast endale edu kudunud Nazareth, Aerosmith, Chick Corea, Pink Floyd, biitlid ja kümned muud tegijad.  Alice'i mängumaailm on mõistagi jõudnud arvuti- ja muudesse mängudesse, oli ju Carroll ka ise hoogne mängude leiutaja; puutumata pole jäänud akadeemiline teadus, sh tehnikavaldkond.

Carrolli looming on sütitanud kirjandus-, tõlke-, semiootika-, psühholoogia- ja teisi teadlasi. Seda õnneks ka meie väikeses keeleruumis: lausa mitu üliõpilastööd on kirjutatud Carrolli teksti vastuvõtu ja tõlkimise kohta (Annika Aas, Margit Rozalka, Maria-Helena Naarits, kui nimetada mõnda). Kahju küll, aga nendest on vähe kasu osanud lõigata kirjastuse Sinisukk uue tõlkega seotud asjaosalised.

Sinisukal on nimelt õnnestunud saada Carrolli esmatrüki avaldanud Macmillani kirjastuse tänavuse juubeliväljaande tõlkeõigused. Tõlkijaks on Anna-Liisa Tiisma, kelle senine portfoolio sisaldab eeskätt tarbekirjandust ja üldtuntud muinasjutte. Peab olema väga julge ja töökas inimene, et võtta ette kahe Alice'i-raamatu tõlkimine.

Tõlkeuurijad on Carrolli raamatute puhul eriliselt rõhutanud vajadust arvestada sihtgrupi võimalustega: mis siin lastele huvitav ja vastuvõetav on. Küsitakse ka, kuivõrd on «Alice...» lasteraamat. Carroll ise oli üsna erandliku mõttemaailmaga laps olnud, ta ronis isa sülle logaritmide tabeliga ja palus selle järgi jutustada.

Lasteraamatuna on «Alice Imedemaal» erandlik sellegi poolest, et seostub konkreetselt Oxfordi ülikooli olude ja isikutega. Kolleegi lastele jutustades tegi Carroll nalja lastele tuttavate inimeste arvel. See asjaolu jätab teose huumorilaengu kaugemate ühiskonnagruppide ja rahvaste jaoks kindlasti nõrgemaks sellest, mida said kogeda algsed kuulajad.

Juba autori eluajal hakkas «Alice» teistesse keeltesse levima rohkem või vähem «kodustatud» väljaannetena – tõlkijad püüdsid teha loo sisu suupäraseks oma sihtgrupile. See väljendub näiteks peategelase nimeski, Anni Swan tõlkis nime soome lastele Liisaks ja Vladimir Nabokov vene keeli Anjaks. Kas säilitada püüdlikult iga originaali detaili või tulla lugeja kogemusele vastu – see otsus tuleks tõlkimise eel ära teha. Kas on vaja mõõtühikuid jardi ja gallonit nimetada, kui niigi on selge, et lõng läks sassi ja vett oli palju.

Ei saa öelda, et Sinisuka uus tõlge lugemist lausa segaks. Tükati aga jääb suu kuivaks küll. Pikemas lauses läheb käest, mida mille kohta öeldi. Vana kass oli nimelt viimased veerand tundi pesnud valge kassipoja nägu (kes seda suhteliselt hästi välja kannatas)... Lisaks paljudele inglispärastele seikadele sisaldab Carrolli tekst osutusi matemaatilise loogika tüüpülesannetele, ja nendega seotud episoodid jäävad Tiisma tõlkes nõrgemaks kui varasemates Jaan Krossi ja Risto Järve tõlgetes (näiteks unihiire väited magamisest ja hingamisest). Samas Punase Kuninganna säilitamine punasena on ilmselt arukas, kuna pilt on punane. 

Luuletuste tõlkimist pidas Carroll ise kõige raskemaks, kuna valdavalt on tegu tuntud luuletuste ja laulude paroodiatega: kes algteksti ei tea, ei saa ka tõlkest nalja. Luuletõlgete uurija on leidnud, et parimad tõlked on need, mis osutavad eesti lauluvarale, seega loodud analoogiliselt Carrolli tekstidele. Risto Järve «Peeglitagusel maal» tõlkes on akrostiline lõpuluuletus saanud osava tõlgenduse: algupärandi ridade esitähed annavad kokku Alice'i täisnime, eesti keeles jääb sellest kõlama 'kullakallis Alice'.

Uue väljaande eripäradeks muide on sarja «Tema tumedad ained» autori ja niisamuti Oxfordi õpetlase Philip Pullmani eessõna ning värvilised illustratsioonid – John Tennieli algsed must-valged joonistused on kahe hilisema kunstniku (Harry Theaker ja Diz Wallis) käest läbi käinud.

Kogu oma tiheduses laseb Alice'i diloogia tunda siiski ka lihtsat äratundmisrõõmu. Maailm meie ümber näib jabur, ja vaid meie igaüks omaette adume end arukana nagu Alice. Ja veel – nii tore on rääkida oma lugusid kellelegi, kellele saab öelda: mu kullakallis.

Seotud lood
11.08.2015 13.08.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto