K, 1.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Oli aeg, kui sipelgad jooksid üle selja

Priit Pullerits
, vanemtoimetaja
Oli aeg, kui sipelgad jooksid üle selja
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kõva mehe retroasend: hoolimata tänavu talvel Ameerikas mäesuusatades saadud tõsisest põlvetraumast, mis annab seniajani tunda, suudab Jan Uuspõld võtta Tallinna kesklinnas nõukaaja Žiguli ees poosi, millega paljud noored mehed tavatsevad oma auto ees uhkeldada. Seda nimetatakse ossikükiks.
Kõva mehe retroasend: hoolimata tänavu talvel Ameerikas mäesuusatades saadud tõsisest põlvetraumast, mis annab seniajani tunda, suudab Jan Uuspõld võtta Tallinna kesklinnas nõukaaja Žiguli ees poosi, millega paljud noored mehed tavatsevad oma auto ees uhkeldada. Seda nimetatakse ossikükiks. Foto: Liis Treimann

Jan Uuspõld näitab tükis «Pingviin ja raisakass» 1991. aasta augustisündmustele järgnenud muutuste aega koomilise ja grotesksena. Aga mida ta ise tollal tegi?

Kohtumispaik: McDonald’s Tallinna vanalinna servas. Et miks seal? Sest «mäkk», nagu kohta kutsutakse, oli 1990. aastatel üks kapitalistliku lääne kutsuvamaid tulukesi. Ja Jan Uuspõld, kellele sinna kohtumise määrasin, viib oma tükis «Pingviin ja raisakass», mida ta mängib tuleval nädalal Tallinnas Kultuurikatlas veel vaid neli korda, vaataja just 1991. aastasse.

Uuspõld, soni peas, saabub kohtumisele Žiguli 2103ga. «See oli kõige luksuslikum auto, kõigi unistus,» meenutab ta, ja tõdeb «mäkki» astudes, et järjekord on seal endiselt pikk, nagu kaks kümnendit tagasi.

Märksõnad
Tagasi üles