/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
Sel nädalal kirgi kütnud velotaksondus tundub esmapilgul kerge ja lõbusa hapukurgihooaja teemana, mis seostub suve, vanalinna ja meelelahutusega. See, et ametkonnad – ajakirjanduse taganttorkimise tulemusena – on viimaks hakanud juba aastaid liigelnud sõidukile tähelepanu pöörama, on siiski igati õigustatud ja vajalik.
Taksoettevõtted on velotaksosid kritiseerinud turusolkimise pärast. Et samal ajal kui tavaline takso peab täitma täpseid reegleid, saavad velotaksistid tegutseda täiesti vabalt. Küsida näiteks sõidu eest suvalist hinda. Kriitilised ollakse ka äpiteenustega seotud Taxify ja Uberi suhtes – ka siin räägitakse äritavade eiramisest.
Sellist pahameelt võib ju mõista, kuid siin võib leida ka vastuargumente. Uued nutikad lahendused on ju konkurentsis ikka vanu välja tõrjunud. Ja lõppeks – klient on kuningas. Pealegi on ju näiteks Uberi autodele esitatud kindlad nõudmised ja rooli taga väljaõppinud juht – inimene, kes on juhtimisõiguse omandanud koolis ja sooritanud eksami.
Velotakso peamine probleem seisnebki juhis ja sõidukis ehk on liikluskeskkonda, -kultuuri ja -ohutust puudutav küsimus. Sel nädalal nägin, kuidas velotakso sooritas Tallinnas autode vahelt kõrvalteelt peateele üle trammirööbaste surmapõlgava vasakpöörde. Pealinna kergliiklusteel korraldasid kaks piimahabet-velotaksojuhti kergliiklusteel kõrvuti võidusõitu (?), nii et jalakäijad (teiste seas lapsekäruga naine) pidid sõna otseses mõttes kahte lehte laiali hüppama. Ühest südalinna ristmikust kihutas velotakso risti üle sõidusuundi lõigates ja punase tulega, kaks turisti reisijateks, ning siirdus seejärel ülekäigurajal ootavate inimeste vahelt kõnniteele.
Niisuguseid näiteid esineb pidevalt ja see kõneleb üht. Isikud, kes neid sõidukeid juhivad, pole ilmselt üldse kursis liiklusseaduse sätte ja veel vähem mõttega. Teisisõnu, isegi kui on leitud seaduseaugud, ei tohiks velotaksod niimoodi liigelda. Maanteeamet on nüüd välja öelnud, et selliseid sõiduki tunnustele vastavaid liikureid ei tohiks avalikel teedel praegu üldse olla. Vähemalt suurt osa neist, sest tehniliste parameetrite järgi ei saa neid pidada jalgratasteks ega millekski muuks.
Meie tingimustes pole mõeldav, et me lubame avalikel teedel kontrollimatult liigelda sõidukitel, mille tehnilised andmed (kandevõime jmt) pole teada ja mida juhivad inimesed, kel pole selleks pädevust. Eesti liiklusalane õigusruum on tugevalt reguleeritud. Võib-olla kohati üle reguleeritud, nagu mõned asjatundjad on öelnud, aga liiklusohutust silmas pidades ei saa ega tohi me lasta tekkida hallidel aladel, mis võivad pretsedentidena kogu süsteemi uppi lüüa. Teisest küljest on see aga lihtsalt ebaturvaline.