Juhtkiri: inimese enda vastutust ei asenda ka reeglid

Laupäeval Viimisi veekeskuses juhtunud õnnetus nõuab tähelepanu sõltumata sellest, kas selles oli süüd vastavatud keskusel ja selle veetorudel või mitte. Ehkki on selge, et seesugused teenindusasutused peavad tegema oma vahendite kasutamise nii turvaliseks kui võimalik, ei saa kunagi unustada, et inimese enda ettevaatlikkusest ja olukorras õigesti tegutsemisest sõltub palju. Reeglid ja eeskirjad on alati üldised, iga juhtum aga unikaalne. Inimese enda vastutust oma heaolu ja turvalisuse eest ei saa asendada miski, isegi mitte veel karmimad reeglid.

On selge, et juhtum, kui inimene veekeskuses nii tõsisesse ohtu satub, vajab põhjalikku uurimist. Ja on selge, et juhul kui põhjuseks on veekeskuses kasutusel olevad vahendid, tuleb need välja vahetada ja keskus ise peab selle eest vastutust kandma. Ilmselt on selge ka see, et pärast laupäeval juhtunut on inimesed ettevaatlikumad ja pööravad tähelepanu enda, aga eriti oma laste turvalisusele mitte üksnes seda, vaid ka teisi keskusi külastades. Ja õigusega ja õigustatult.

Tahtmata vähendada teenindusasutuste vastutust – mis peab olema suur, sest seal käies on inimesed ette arvestanud selle ohutusega ja käituvad sellele vastavalt –, tuleks ometi rääkida ka inimese enda ohutunde säilimise vajalikkusest. Seda sel lihtsal põhjusel, et lootes liialt regulatsioonidele, võtame endale vabatahtlikult alaealise rolli. Kui soovime tegeleda ekstreemspordiga, peame teadma, et meie tervis on korras. Langevarjuhüppeid tehes peame olema ise kindlad, et talume kõrgust. Kui minna vette, tuleb endalt alati küsida, kas ujumisoskus on piisav. Seda ei saa asendada ei hoiatusmärgid ega muud turvalisusnõuded.

Võime ju nalja heita kuuma vedeliku eest hoiatavate kirjade üle kohvitopsidel või mikrolaineahju kasutamise juhiste üle, mis keelavad seal kassi kuivatada, kuid need on näited ülereguleerimise tagajärgedest. See ülereguleerimine on kohati viinud olukorrani, kus inimesele näib, et ta saab delegeerida vastutuse enda otsuste eest kellelegi teisele. Ja siin ei ole enam juttu õigustatud ootusest, et veekeskus vastab turvalisusnõuetele, vaid laiemast nähtusest.

Selle laiema nähtuse osa on arusaam, et vastutab alati keegi muu, ja viimase instantsina kiputakse vaatama riigi poole, saamata aru, et see tendents viib vaid järjest karmistuvate seadusteni, mis lõppkokkuvõttes ei ole kellegi huvides.

Kokkuvõtvalt, mis tahes juhtum, kui inimese elu satub teenindusasutuses ohtu, nõuab süvendatud tähelepanu. Aga see ei saa kahandada selle olulisust, mida inimene ise enda turvalisuse tagamiseks silmas peab pidama. 

Seotud lood
17.08.2015 19.08.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto