Sisukord
Tänane leht
Postimees

Soomlased panevad pöörlema surmaratta

4 min lugemist
Ekstaas üha suureneb: «hullud soomlased» heidavad lõpuks kinda surmale endale. FOTO: Petter Hellman

Peagi Tallinnas esinevad «hullud soomlased» trupist Race Horse Company tõestavad, et vägevat tsirkust tehakse ka selles riigis.

«Sa pead seda nägema, Tiit,» koputab 2009. aasta kevadel Helsingis ootamatult mu õlale teretuttav, meilgi esinenud trupi Circo Aereo juht Maksim Komaro.

Käib tsirkusefestival Cirko ja Maksim tahab, et ma tuleksin vaatama noorte artistide work-in-progress-töid, täpsemalt Race Horse Companyt.

Ei viitsi nagu, sõdib kõik minus vastu. See on alati selline poolkohustuslik element, et noori tuleb ka toetada. Peale selle olen just näinud imekspandaval viisil toore raevukuse ja ülima õrnuse vahel balansseerivat paarisakrobaatikat prantsuse trupi Compagnie Un loup pour l’homme esituses, pärast mida, nagu öeldakse, võiks rahulikult surra. Ja etendus algab keskpäeval!

Vaid aupaklikkus ühe soome nüüdistsirkuse pioneeri vastu viib mind kohale. Oodata tuleb kaua: Race Horse Company on järjekorras viimane. Aga siis… tõesti, midagi hakkab juhtuma!

Lava saab järsku kõikvõimalikku kola täis: rauda, laudu, vanu autokumme… Bob Dylan laulab oma «Highlandsi». Kolm meest, kes näevad välja rohkem nagu töömehed kui akrobaadid, askeldavad ringi, turnivad postide otsas ja hüppavad pallidel, õrritavad teineteist, vahel läheb koguni kähmluseks, üksteist heidetakse ja visatakse – justkui tõelise vihaga.

Rohmakas, jõuline ja lihtne, pealtnäha viimistlemata esitusviis, kuhu põimitakse musta huumorit, on vahetu ja köitev, n-ö riski piiril tehtavate trikkide leidlikkus ja nende esitamise virtuoossus panevad ahhetama. Aitäh, Maksim!

Ekstaas võtab võimust

2010. aastal saab sellest 15 minutist 70-minutiline lavastus «Petit Mal» ja ajaleht Helsingin Sanomat hüüatab: soome tsirkus pole enam endine!

Justkui oleks sel veel piiramatult arenguruumi – kunstialal, mida lähetatakse pidevalt nii Pariisi, Londonisse kui ka New Yorki; mis on etenduskunstidest üldse Soome edukaim ekspordiartikkel, kaugel ees ka tantsust. (Näiteks andsid 16 truppi 2014. aastal 450 etendust 27 Euroopa, Aasia ja Ameerika riigis.)

Nelja aasta jooksul sõidab Race Horse Company sellega pool maailma läbi, annab üle 200 etenduse ligemale 100 000 vaatajale. Neid hakatakse kutsuma hulludeks soomlasteks ja kui New York Times paneb kokku nüüdistsirkuse kõige huvitavamate esinejate nimekirja, mainib ta mõistagi ka Race Horse Companyt.

(Muide, selle järgi tuleb välja, et kaks maailma kõige kõvemat tsirkuserahvast on prantslased ja… soomlased. Prantslasi on üheksa seas kolm, soomlasi kaks: teine on õhuakrobaat Ilona Jäntti.)

Siis saab ring täis, mehed ei viitsi enam, kuigi võiks. Pidev tuuritamine tüütab ära. Hakkab ajudele. See pole mingi Cirque du Soleil. Teevad hoopis uue lavastuse, mis saab pealkirjaks «Super Sunday» ehk «Superpühapäev». «Petit Mal» Eesti vaataja ette ei jõudnud – ju polnud aeg veel küps –, nüüd «Super Sunday» jõuab, et juhatada sisse tsirkusefestival «Tsirkusepuu».

Võib-olla ongi parem, sest uus on veel suurem. Või nagu Race Horse Company ise ütleb: suurushullum. Selles mõttes, et kõike on laval rohkem. Ühe trampoliini asemel kaks, karussell, kiigulaud, inimkatapult… Lõpuks aetakse püsti koguni surmaratas. Ja mehi on kolme asemel kuus – kõik korraga aktsioonis.

Kolm korda rohkem ülevoolavat energiat, soome nüüdistsirkuses erakordset dionüüsilist vaatemängu – valdav on seal apollooniline printsiip –, veidrat huumorit – ise nad ütlevad, et pole superrumalad, lihtsalt teevad vahel rumalaid nalju.

Hüpatakse, keereldakse, lennatakse: üha kiiremini, üha kõrgemale, nii et ekstaas – mis on lavastust läbiv märksõna – võtab võimust. Paneb kõike unustama. Viimaks mängitakse surma endaga. See on alles tivoli. See on alles tsirkus. Ühesõnaga, superpühapäev.

Risk, aga kontrollitud

Tsirkusega seondub traditsiooniliselt kolm ehedat emotsiooni: rõõm, üllatus ja hirm. Tsirkus paneb meid naerma, imestama ja hirmu tundma. Hirmu selles mõttes, kas trikk tuleb välja. Või äkki juhtub koguni esinejaga midagi?

Nüüdistsirkus ei soovi oma rafineerituse ja tehnitsistlikkuse juures eriti hirmu, riskiga tegeleda. Sageli on see juba eos välistatud, sest eesmärk on teine: kunstiline. Race Horse Company annab selle tunde vaatajale tagasi, minetamata sealjuures nüüdisaegseks ehk moodsat esteetikat kasutavaks tsirkuseks olemist. (Võrdluseks: meilgi hästi tuntud Cirque du Soleil pole esteetikalt mitte nüüdis-, vaid lihtsalt uustraditsionalistlik tsirkus.)

«See, kui tehtav paistab natuke ohtlik, toob lavastusse pinge. Kui keegi teeb midagi täiesti ohutut, muutub see peagi igavaks, vähemalt meile. Meie ei taha igavad olla,» ütleb Race Horse Company üks asutajaid ja liikmeid Petri Tuominen.

Kui riskantne nende tehtav tsirkus siis on? Maandus ju paar aastat tagasi üks nende esinejatest trampoliinilt nõnda õnnetult, et «Petit Mali» etendus tuli katkestada.

«Kas me näeme välja nii, nagu käituvad idioodid?» küsib Tuominen vastu. Ja ütleb, et lavalist riski saab vähendada või suurendada ning mõistagi on otsustatud esimese variandi kasuks. Mis sest, et vaatajale võib paista, et asi on teinekord päris ohtlik. See käib mängu juurde. Vigastusi tulevat ette aga kõigil elualadel.

«Kindlasti ei tee me kõike kõige paremini maailmas: ei keeruta surmaratast kõige kiiremini ega soorita trampoliinil kõige kaelamurdvamaid hüppeid. Me teeme seda omamoodi, vähemalt tahame teha. Meil on pigem punksuhtumine,» mainib ta.

Veel üks asi. Race Horse Company usaldab klassikalisi tsirkuse väljendusvahendeid, ei tee oma lavastustest kunstiliikide sünteesi, nagu soome nüüdistsirkuse puhul valdavalt kombeks.

«Tsirkus ise on juba nii huvitav, ilus ja väljendusrikas, et sinna ei pea enam midagi lisama, ei tantsu, teatrit ega multimeediat,» ütleb Tuominen.

Ühesõnaga, minge vaatama: usutavasti saate imestada, kuidas nad seda teevad, siis hirmu tunda, kas see ikka tuleb välja, ja lõpuks rõõmustada, et näe, tuli küll.

Race Horse Company esineb Tallinnas Nordea kontserdimajas esmaspäeval, 24. ja teisipäeval, 25. augustil.

FAKTIKAST

Soome on tsirkuseriik

Tsirkus on etenduskunstidest riigi edukaim ekspordiartikkel, 2014. aastal andsid 16 truppi 450 etendust 27 Euroopa, Aasia ja Ameerika riigis.

Juhtivad kollektiivid: Circo Aereo, Race Horse Company, WHS.

Tegutseb ligikaudu 50 laste ja noorte tsirkusestuudiot, harrastajaid on kokku 7500.

Professionaalselt tegeleb tsirkusega ligemale 300 artisti, neist umbes pool välismaal, truppe on üle 20.

Tsirkusealast kutseharidust annavad Turu kunstiakadeemia ja Lahtis tegutsev Salpause koolituskeskus, üle aasta lõpetab 30 noort.

2014. aastal toetas riik tsirkust ligi 600 000 euroga, mis moodustab etenduskunstide (sõnateater, ooper, tants) eelarvest vaid 0,5 protsenti – samal ajal koguvad tsirkuseetendused etenduskunstide vaatajatest 10 protsenti.

Super Sunday from Race Horse Company on Vimeo.

Seotud lood
20.08.2015 22.08.2015
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto