Sisukord
Päevakomm
Postimees

Rein Veidemann: Sapere aude!

2 min lugemist
Rein Veidemann. FOTO: Peeter Langovits

Selle Horatiuselt pärit üleskutsega – «Söanda olla tark! Julge arutleda!» – võttis Immanuel Kant 1784 kokku valgustuse olemuse. Iga huviline võib sellega lähemalt tutvust teha, sest essee «Kostmine küsimusele: Mis on valgustus?», on Eduard Parhomenko tõlkes ilmunud ka eesti keeles (Akadeemia 1990/4).

Mina tahan meenutada seda deviisi kahe asjaoluga seoses. Esimene puudutab igamehe õigust arvata, mis vallandus otsekui paisu tagant koos sõnavabaduse taastumisega Eestis 1990ndate algul, täites algul ajalehtede veerge, seejärel terveid lehekülgi; võttes televisioonis vestlusetenduste kuju, koguni institutsionaliseerudes nn arvamusliidrite näol kuni täna sotsiaalmeedias ning kommertsi vankri ette rakendatud anonüümsetes kommentaariumides («klikimeedia») vohava arvamuskaoseni välja. Nüüd on meil lausa oma arvamuspidu ja ma ei imestaks, kui Paide võtaks endale Eesti arvamuspealinna tiitli.

See pole öeldud irooniaga. Küll aga meelde tuletades vahesid, mis valitsevad oletuse, (eel)arvamuse, tundmise, teadmise, veendumuse ja usu vahel. Ja seda, et arvata suudab igaüks, aga arutlemine nõuab mõistuse pingutust ja reegleid.

Kas teile ei tundu, et need kaks, igamehe arvamine ja arutlus, mis ülalviidatud Kanti järgi eeldab arutleja isiksuslikkusele rajatud vastutust oma sõna ja mõttekäikude eest, oleksid suhestatud pöördvõrdes? Aina paisuvas ning lobisemisele lähenevas arvamusvahetuses jääb samas vähem ruumi arutlusele.

On üks mees Eestis, kes ühe osa elust on pühendanud arutluskultuuri kujundamisele Eestis, sest tema meelest seistakse sellest veel parajas kauguses.

Siin tulengi selle teise asjaolu juurde. On ometi üks mees Eestis, kes ühe osa elust on pühendanud arutluskultuuri kujundamisele Eestis, sest tema meelest seistakse sellest veel parajas kauguses. See mees on eesti sotsioloogia isa, juhtimisteoreetik, õpetlane par excellence Ülo Vooglaid, kes laupäeval tähistas 80. sünnipäeva. Vooglaiu sõprade ja kolleegide kõrval võiksid teda õnnitleda kõik need ametimehed, poliitikud, ajakirjanikud, keda ta oma küsimuste, märkuste ja täpsustamisnõuetega on «tülitanud».

Kas te arvate või teate? Mida peate probleemiks? Mida mõtlete ühe või teise sõna kasutuse all? Mis vahe on eesmärgil, sihil ja ülesandel? Mis on protsess? Need on vaid üksikud korduvad küsimused, millega Vooglaid sekkub avalikku arvamisruumi, ühtaegu seletades, mida nad ikkagi siis tähendavad. Kui Vooglaiu sekkumine tundub norimisena, siis üksnes seetõttu, et me ise oleme kas laisad ja lohakad oma väidete esitamisel ning mõttekäikude vormistamisel või me ei loodagi, et meie mõtetel oleks ka tegelikkuse suhtes mingi toime. Peale eneserahulduse («vaat, kus panin!») ja müra.

Mäletate, mida ütles Toots, naastes mõisavalitsemisõpingutelt kodutallu? Süsteemi on vaja! «Süsteemsus» on Vooglaiugi põhisõna. Söanda mõelda süsteemselt. Sapere aude!

Seotud lood
29.08.2015 01.09.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto