Ühes suhtes eile tagasiastumissoovist teatanud ettevõtlusminister Urve Palo eksib. Valitsusliit, mille jätkumist Sotsiaaldemokraatliku Erakonna volikogu eilne otsus kinnitas, pole mingi mugavuskoalitsioon, nagu Palo seda südametäiega nimetas. Mugav pole see endiselt ühelegi osalisele, isegi mitte Reformierakonnale.
Samas on see ilmselt olemasolevat poliitilist reaalsust silmas pidades endiselt parim võimalik võimukooslus, milles sisaldub tänu maailmavaadete erinevusele ka teatav tasakaalumoment.
Sotside volikogu salajasel hääletusel oli 35 hääletanut koalitsioonis jätkamise poolt. Vastuhäälte suur arv – 25 – viitab selgelt rahulolematusele praeguse seisuga. Kuid rahulolematus on õige mitmel moel kummitanud Reformierakonna, IRLi ja sotside koalitsiooni sünnist saati. Asjata ei andnud poliitikaajakirjanikud seekordsele kolmikliidule nimeks Kõhklusliit.
«Raske koosseis, väga raske,» võttis ühe parlamendierakonna juht eravestluses riigikogu kevadiste valimiste järel sügavalt ohates tulemused kokku. Tõesti, arvuta, kuidas tahes, tulemus on ikka endine. Sisuliselt on mõeldavad kaks enamuskoalitsiooni: olemasolev või siis oravate ja Keskerakonna liit. Kui sotsid nüüd loobunuks, võinuks edasised arengud just tolle teise ühenduseni viia. Sest kui valitsuse kukutamiseks (teisisõnu kambakaks Reformierakonnale) võinuks sotside, Keskerakonna ning väikeerakondade (Vabaerakond ja EKRE) häältest piisata, siis pole vaja olla tipp-politoloog mõistmaks, et valitsemiseks jääks jõudu napiks.
Olemasolevat poliitilist reaalsust silmas pidades on kolmikliit endiselt parim võimalik võimukooslus, milles sisaldub tänu maailmavaadete erinevusele ka teatav tasakaalumoment.
Aeg-ajalt, kui poliitikamaastikul tekivad pinged – näiteks seetõttu, et opositsioon on pikka aega populaarsem kui koalitsioon või poliitikas pettunute osakaal kasvab –, võetakse taas kõneks riigikogu erakorraliste valimiste võimalikkus. Kuid ilmselt on mingi väga oluline põhjus, miks see on läbi kogu taasiseseisvusaja teoreetiliseks õhuvõngutamiseks jäänud. Praeguses seisus poleks Reformierakonnal, IRLil ega ka sotsidel valimistest midagi võita.
Mis saab edasi? Koalitsioonileppe avamise lubadusega SDE etteotsa tõusnud Jevgeni Ossinovski saab dokumenti teatud punkte ja nüansse sisse tuues selle lunastada. Urve Palo lahkudes muutub valitsuse koosseis. Ossinovski on öelnud, et ta läheb valitsusse. Arvestades Tallinna Sadama korruptsiooniskandaali, on võimalikud ka suuremad muutused kui lihtsalt ühe ministri vahetus. Sotside sisesuhetes tuleb ilmselt klaarimisi, kuid Ossinovski äsja saadud mandaat peaks olema piisav, et sellega tegeleda.
Keskerakond püüdis eile rõhutada, et sotsidel oli võimalus midagi muuta, kuid «läks nii nagu alati». See on puhas poliitiline sildistamine. Kui sotside toonane esimees Jüri Pihl 2010. aastal Sven Mikserile alla jäi, ütles ta, et sotsidest saab nüüd mugavuserakond. Pigem on sotsid sellest rollist aja jooksul kaugenenud. Meenutagem, et SDE lahkus Mikseri juhtimisel üsna pea Tallinna võimuliidust Keskerakonnaga, kus nad Pihli ajal koalitsiooni mängides olid tõeline mugavuspartner.
