Sisukord
Arvamus
Postimees
03.09.2015
Eesti Male Mälumäng Dilbert Horoskoop Allikmaa: suur ekraan ei kao kuskile Palju õnne Terviseameti arvates pole arstiga kiirabi otstarbekas Pilt läheb teravamaks Eesti lühiuudised Tagakülg Linnakantselei salastas trepitõstuki lepingu Eesti lühiuudised Selgus superministeeriumi arhitektuurikonkursi võitja NASA valis eestlase foto päevapildiks 3. septembri esikülg Majandus Majanduse lühiuudised Valitsus arutab transpordiettevõtete viimist ühe haldusettevõtte alla Eesti Energia lasi kümneid miljoneid eurosid korstnasse Välismaa Talibani uus juht proovib kindlustada oma võimu Välismaa lühiuudised Migrandid ei pääse Ungarist ei edasi ega tagasi Saksamaa seisab silmitsi vaid sellesse riiki tahtvate immigrantidega Arvamus Juhtkiri: Suure ekraani vastutus Sven Sester: riigifirmade juhtimist tuleb kardinaalselt muuta Sirje Niitra: Jama jama otsa Mariel Gregor: vähem tölle ja rohkem tõelisi mehi Tallinna tänavatele! Postimees 1934. aastal: kellest saab valitsuse pressechef? Raul Eamets: Pajula lahmib nagu tavaliselt Vahur Kersna: ETV püha sõda Päeva Karikatuur Sport Spordi lühid Staaride survele jäädi lõpuks alla Liit loodud, naised võetakse kampa, kuid puudu on raha On aeg Kontaveit teenis vägeva võiduga 120 200 dollarit Tarbija Kahjurite vastu saab võidelda koduste vahenditega Kutselise korstnapühkija kutsumisest pole enam pääsu Tartu Raadi linnak ootab ikka lahendust Otepää Tamme äris puhkes tüli Suusahullud viivad linlasi sohu Playtechi endised juhid lõid südalinna IT-keskuse Maastikuvaateis ilmneb tundlik värvimeel Meelelahutus Koomiks Sudoku

Mariel Gregor: vähem tölle ja rohkem tõelisi mehi Tallinna tänavatele!

3 min lugemist
Mariel Gregor. FOTO: Peeter Langovits

Kas sekkuksite, kui näete tänaval inimesi, kes teistega tüli norivad, küsib ajakirjanik Mariel Gregor. Kogemus näitab, et argpükslikkus levib nii internetis kui ka päriselus.

«Õu, kuuled vä? Õu ä, tra mis passid seal? Kuuled vä?» Kui ma ei vastanud, astus ligi ja küsis, kas ma ei taha temaga rääkida. Vastasin, et ei taha tõesti. Selle peale mees ägestus. Röökis mulle näkku, et ta ootab bussi, ta ei häiri mind ja kui ma tahan, siis võin talle politsei kutsuda, sest mis need «sitased mendid» ikka teevad.

Pakkusin, et viivad kainenema, see ajas teda veel rohkem närvi. Bussipeatuses oli päris palju inimesi, lisaks olid paljud tänaval seisma jäänud ja jälgisid toimunut. Tipphetkedel lubas see mees mulle küünarnukiga näkku lüüa ja mind sodiks peksta. Aga vist tundus see paljudele normaalsena, et mingi purjus meesterahvas ähvardab suvalisel neiul näo sodiks peksta.

Eelnev kirjeldus pärineb ühe endise kolleegi Facebooki lehelt. Õnneks lõppes see lugu talle siiski füüsiliste vigastusteta. Kahjuks olen ka mina Tallinnas samalaadseid olukordi kogenud. Ja kahjuks on see üsna tavaline, et inimesed ei sekku. Ei sekku needki, kes on füüsiliselt võimelised tülinorijat paika panema, ehk mehed. Loomulikult on erandeid ja inimesi, kes sellises olukorras ei kahtle ja tegutsevad.

Kahjuks on tavaline ka see, et vähemalt meedia prügikastis ehk kommentaariumites ütlevad anonüümsed mehepojad häbenemata välja, et «vahele lähevadki lollid» või «a mis see minu asi on».

Küsisin mitme (mees)tuttava käest, kas nad läheksid selliseid olukordi lahendama. Minu üllatuseks vastasid ligikaudu pooled, et pigem vaataks jah mujale.

Meenub kaks artiklit Postimehe veebist, mis rääkisid vägivallast ja kodanikujulgusest. Ühel juhul läks Tammsaare pargis laamendavaid nolke korrale kutsuma välismaalasest mees, kes ise seejärel peksa sai. Teine lugu leidis aset Saksamaal, kus noor naine läks temale võõraid tüdrukuid ahistanud mehi korrale kutsuma ja maksis selle eest lõpuks oma eluga.

Lugesin kommentaare ja olin väga häiritud. Saksamaa-loo esimene kommentaar (muutmata kujul) oli järgmine: «Rumal ja loll viga. Maksis õiglase hinnaga selle eest. Ma olen näinud meil Eestiski, kuidas tänaval küll kaklevad, kuidas mees ahistab naist jne. Ja ma pole isegi mitte mõelnudki mingist oma eluga riskimisest. MILLEKS? Ja pole üldsegi nii et oleks nõrk või midagi. Suur ja tugev mees olen. Aga mind ei HUVITA lihtsalt, täiesti suva on neist. Minupärast tehku mis tahavad.»

Ei tea, kas selle autoril on vildakas huumorimeel või ongi selline mees. Ja selliseid arvamusi oli hulgi. Kahjuks kohtab selliseid argpükslikke inimesi ikka ja jälle ka päriselus, mitte vaid kommentaariumis, kus sõna võtavad anonüümsed argpüksid.

Näide hiljutisest trammisõidust Tallinnas. Ilmselgelt vaimselt haige vanem naine lõi möödaminnes üht vanahärrat käega vastu pead. Mees kargas püsti ja hakkas naist jalgade ja rusikatega peksma. Seisin nende kõrval ja haarasin ilma pikema analüüsita vanahärral õlgadest, paludes tal lõpetada. Pärast väikest rüselust ta lõpetaski. Naine oli aga oma peatuse sellega maha maganud, ta ajas käe sulguvate trammiuste vahele, kangutas sõitma hakanud trammi uksed lahti ning hakkas suure hoo pealt välja astuma! Haarasin tädil käest, püüdsin veenda, et ärgu hüpaku, ja üritasin teda sisse tagasi tirida. Lõpuks ta loobuski oma plaanist ning väljus järgmises peatuses.

Ka see tramm oli rahvast täis, aga mitte kedagi ei huvitanud. Ei huvitanud, et üks mees naist jalaga lööb, ega see, et keegi tahab sõitvast trammist välja hüpata.

Ühe teise trammisõidu ajal tagus purjus mees sõidu ajal jalgadega vastu juhi ust ja aknaid, ise samal ajal räusates. Ja taas, mitte keegi ei sekkunud. Kaalusin, kas öelda midagi, aga mees tundus liiga agressiivne ja ma ei julgenud. Aga see jäi mind ennast häirima, et ma ei julenud.

Veel üks näide, seekord trollist, aastaid tagasi. Pilves olemisega narkomaan tülitas mind ja mu trennikaaslast. Muutus minu tõrjuvate märkuste peale agressiivseks ja viimaks ähvardas mulle viga teha. Meil oli hirm, vaatasime abiotsivalt ringi – see kestis mitu peatusevahet. Troll oli rahvast puupüsti täis, kuid taas ei huvitanud see mitte kedagi peale ühe vene rahvusest naise, kes meile lõpuks appi tõttas ja narkomaani maha minema veenis. Ülejäänud tegid näo, et nad ei kuule ega näe, mis toimub.

Olukord oli meie jaoks üsna õudne, korvpallitrennist ei tulnud hiljem midagi välja, käed ja jalad värisesid mõlemal.

Mis inimestel viga on? Kui te ühel päeval ise hädas olete, siis ootate küll, et keegi tuleks appi, eks ole? Või sõidavad kõik mehisemad mehed autoga? Mehed, mõelge sellele, kui teie õde või tütar, ema või abikaasa on see, keda keegi agressiivne inimene tülitab või ähvardab – te ju tahaksite, et keegi neile appi läheks?

Tihti piisab (olen ise katsetanud) sellistel juhtudel ka lihtsalt valjust häälest ja konkreetsest toonist ja ülbitsejad rahunevad maha, mõned hakkavad isegi häbenema.

Kas needsamad «mehed» hakkavad vajaduse tekkides Eestit sissetungijate eest kaitsma? Küsisin mitme (mees)tuttava käest, kas nad läheksid selliseid olukordi lahendama. Minu üllatuseks vastasid ligikaudu pooled, et pigem vaataks jah mujale.

Hea lugeja, kas oled sattunud olukorda, kus vajaksid abi, kuid ümbritsevad inimesed appi ei tule? Kirjuta oma kogemustest online@postimees.ee 

Seotud lood
02.09.2015 04.09.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto