Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Sirje Niitra: Jama jama otsa

Sirje Niitra. FOTO: Peeter Langovits

Iga psühholoogiat õppinud inimene teab, et meie vajaduste redelil on kõrgel pulgal stabiilsus- ehk ohutusvajadus. Kui see jääb rahuldamata, tunneme ennast ebakindlalt ehk ohustatuna ja see mõjutab kõiki meie tegemisi.

Püüdleme iga päev stabiilsuse poole nii töö- kui ka peresuhetes. Tahame, et töökoht oleks kindel ja me ei peaks tundma pidevalt muret, kas see on olemas ka järgmisel kuul või aasta pärast. Samamoodi soovime kindlust lähisuhetes, aga ka ühiskonnas laiemalt.

Viimase aja sündmused on seda stabiilsust kõvasti kõigutanud. Ja selle pärast ei muretse üksnes poliitikud (nemad võiksid kindlasti rohkem pingutada!), kes seatud ühiskonna asju korras hoidma, vaid ka päris tavalised inimesed – nii Maali maalt kui Peeter linnast.

«Üks jama teise otsa!» ohkas mu 85-aastane tädi, kui puhkes altkäemaksuskandaal Tallinna Sadama ümber. Hirmujutud pagulaste tulekust polnud selleks ajaks veel vaibuda jõudnud. Nagu ka süüdistused katkusigade vale hävitamise kohta. Kui siia lisada veel kirjutised Kohvri süüdimõistmisest, Kilgi pankrottidest ja Haaveli investeerimispettustest või Tulevi vägistamistsirkusest, siis ajab ihukarvad püsti küll.

Ühe riigiettevõtte probleemist võib tõepoolest sisejulgeoleku küsimus saada.

«Kus me elame?» tahaks mõnigi küsida.

Maailm meie ümber on nagunii ebakindel: sõda Ukrainas, pagulaste tulv Euroopasse ja loodus- ning lennuõnnetused mitmel pool – kõik see tiksub viitsütikuga pommina kuklas ja sinna me suurt parata ei saa. Aga kuidas oleme lasknud korra siinsamas meie väikeses Eesti riigis nii käest ära, et selle elanikud ei saa ennast turvalisena tunda?

Enam ei saa justkui kedagi usaldada. «Ei julge laevaga Soome ka sõita – äkki osalen piletit ostes tahtmatult mõne sadamajuhi isikliku kukru täitmisel,» kurtis juuksur toolis istuvale kliendile. Füüsilisest isikust ettevõtjana rabab ta iga päev tööd teha ja maksab ausalt kõik maksud. Ta ei saa aru, kuidas saab iga kuu tema aastapalka teeniv ja lisaks muidki hüvesid nautiv mees veel meelehead vastu võtta.

«Miks seadused ühtedele kehtivad, aga teistele mitte?» küsivad inimesed. Keegi ei usu, et endale Eesti tippadvokaadid palganud mehed saavad karmi karistuse ja kadunud miljonid ilmuvad välja. Kõige hullem ongi see, et inimesed ei usu enam õiglusse.

Pole välistatud, et sellises olukorras lööb mõni eriti häiritud õigustundega isik ka ise kõigele käega ja hakkab seadust rikkuma, sest suured ja tähtsad ninad seda ju karistamatult teevad. Mõni nõrga närvikavaga inimene võib aga sattuda paanikasse või lausa depressiooni langeda. Üks on kindel: pidevad negatiivsed uudised ei jäta oma mõju avaldamata ja nii võib ühe riigiettevõtte probleemist tõepoolest sisejulgeoleku küsimus saada.

Et mitte hulluks minna, võiks uudistesaadete vaatamise-kuulamise asemel nüüd õue jalutama või jooksma minna ja saabuvast sügisest rõõmu tunda. Ka hea teatritükk või kontsert või näiteks kuuris puude lõhkumine aitab mõtted mujale viia.

02.09.2015 04.09.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto