Sisukord
Juhtkiri
Postimees

Juhtkiri: hoiame seda, mis väärt hoidmist

2 min lugemist

Eilsest Vao pagulaskeskuse süütamisest tuleb rääkida nii, nagu see on: kuriteost, millega seati tahtlikult ohtu üle poolesaja inimese, sealhulgas 13 lapse elud. See on esmane, mida silmas pidada ja millest tulenevalt tegutseda. Süüdlane tuleb tabada ja ta peab saama karistatud. Seda arusaama väljendas eile valdav osa riigikogus esindatud erakondadest. See, et EKRE ei pidanud oma seisukohavõtus vajalikuks seda mainida, paneb muretsema.

Edasi saab hakata rääkima sündmuse poliitilisest, eetilisest ja üldiste inimõiguste aspektist ning siin tulevad mängu agad, mida eile mõned erakonnad väljendasid. Seisukoht, et ehkki rünnak inimelude vastu on taunitav, on see kaudselt õigustatav või seletatav rünnatute päritolu või nahavärvi tõttu, mõjub ehmatavalt. Eriti küüniline on arusaam, et rünnaku põhjustajaks on kaudselt hoopis sallivust ja võrdseid inimõigusi silmas pidavad osalised.

Üks, mis selge: tegelikkus, kus elame ja oma igapäevaseid toiminguid teeme, on pärast eilset veidi muutunud. Ei sotsiaalmeedias toimuvat ega poliitikute väljaütlemisi või nende vaikimist saa enne ja pärast eilset vaadata samal moel. Sallimatuse märke oli õhus ju varemgi. Ent üks asi on sõnaline või juhuslik, kommentaariumitest alguse saanud ja populistlike poliitikute poolt avalikku arutellu toodud viha. Hoopis teine asi on, kui selle viha tagajärjel sooritatakse rünnak kümnete inimelude vastu.

Kuidas siit edasi minna? Rahulikult ja ratsionaalselt. Alati meeles pidades, et erinevad seisukohad peavad olema aktsepteeritud. Selleks on vaja ühiskonna kõigi osade koos tegutsemist. Need poliitikud, kes hoidusid enne president Ilvese eilset üleskutsest selles küsimuses seisukohta võtmast, pidades vaikimist kasulikumaks, peaksid enam mõistma oma vastutust selle sihi eest, kuhupoole riik liikumas on. Rääkida pole vaja üksnes siis, kui see on kasulik erakonnale, vaid ka siis, kui see on vajalik suuremat sihti silmas hoides.

Võimalus, et laseme ühiskonnal jaguneda inimesteks, kellele õigused ja seadused kehtivad, ja nendeks, kellele need ei laiene, on liiga hirmutav perspektiiv, et sellega riskida.

Samasugune vastutus on ka meedial. Mõni päev tagasi andis mitu Soome väljaannet teada, et piiravad vihakõne tõttu oluliselt netikommentaare, ning see lähenemine tuleks kaalumise alla võtta ka siin. Postimees on oma portaalis selle poole juba samme astunud.

Ja mis kõige olulisem, inimestel endil, vabakonnal on vastutus selle eest, kuhupoole ühiskond liigub. Seda vastutust on ka tuntud ja tegutsema asutud. Pühapäeval Vabaduse väljakul toimuv Sõbraliku Eesti üritus on üks hea näide jagatud vastutustundest.

Ilmselt on praegu üks neid hetki, kus on kasulik kaardistada olukord ja küsida, kus me ühiskonnana parajasti asume. Näib, et tahtmatult oleme sattunud olukorda, kus meil on oht maha mängida see, mida Eesti taasiseseisvusaja jooksul on saavutanud. Küsimus ei ole üksnes solidaarsuses, majanduslikus või julgeolekulises aspektis, ehkki ka need on kaalul. Laiem küsimus on palju põhimõttelisem. See, mis meid taas Euroopa poliitilisse ja kultuuriruumi kinnitas, oli arusaam seadusest ja inimõigustest, mis kehtivad kõigile samal moel ja samal määral. Võimalus, et laseme ühiskonnal jaguneda inimesteks, kellele õigused ja seadused kehtivad, ja nendeks, kellele need põhjusel või teisel ei laiene, on liiga hirmutav perspektiiv, et sellega riskida.

Seotud lood
    03.09.2015 05.09.2015
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Minu Meedia konto