Sisukord
Arvamus
Postimees
08.09.2015
Eesti Mälumäng Palju õnne Horoskoop Male Uue kava järgi saabub Eestisse veel 373 põgenikku Dilbert Tallinna linnavalitsus koostab superhaigla ehitamise ajakava Tuul lennutas Sõmerul kasvuhoone üle paneelmaja Eesti lühiuudised Kristlikud koolid korraldavad palverännaku Eesti lühiuudised Kaljurand: Eestil tuleb pagulaspoliitikat muuta Eesti lühiuudised Korterivaras tuli hiljem auto järele Tagakülg Ossinovski laveerib mitme halva vahel Esikülg 8. september Majandus Kas nutikelladest saab lõpuks asja? Eesti Energia tahab põlevkivigaasist bensiini toota Majanduse lühiuudised Kaitseministeerium taotleb liitlasriikide relvajõududele käibemaksuvabastust Linda Nektar – esimene Lõuna-Eesti börsifirma Välismaa USA otsib viise Baltikumi kaitse tugevdamiseks Välismaa lühiuudised Põllumehed mürgeldasid Brüsselis Arvamus Igor Gräzin: riigiettevõtte diagnoos: akuutne skisofreenia Juhtkiri: Bullerby laevuke tormisel merel Nils Niitra: isaste vabariik Päeva karikatuur Postimees 1935. aastal: daami lemmik mantli ja kostüümjaki all – bluusikandmine on kunst endaette Kätlin Konstabel: sekkume nüüd kuskil. Päriselt. Kultuur Naine vajab meest, mitte surma Külluslik ooperikokteil Kultuuriuudised Sport Freimanis: Eesti ei saa nii halb olla Eesti korvpall – nagu maamehed Oscarite jagamise peol Spordi lühiuudised Belgia tõestas, et ka eeldatavalt nõrgemal tasub võidelda Kontaveit tegi US Openil pika sammu maailma tippude poole Islandi muinasjutt: kas tõesti jalgpalliajaloo vägevaim saavutus? Sloveenia hirm Ats Purje: tahame pääseda EMile Tartu Artjom Suvorov: rattur, sõidutee pole ainult sulle Korvpallikool plaanib Tartusse suurhalli Linn seadustab illegaalse peatuse Maavanem otsib palvela omanikku Eramaa piirab laugete kraavide rajamist Eesti kirjanduse kuulsad naised elavad alternatiivelu Jarno Laur: elu ja melu kesklinna Meelelahutus Koomiks Sudoku

Kätlin Konstabel: sekkume nüüd kuskil. Päriselt.

5 min lugemist
Kätlin Konstabel FOTO: Erakogu

Psühholoog Kätlin Konstabel kutsub arendama endas tõelist sallivust, mis tähendab peale muretsemise ja ohkimise ka sekkumist. Päriselt.

Tellijale Tellijale

Vao pagulaskeskuse tulekahju põhjustas täiesti ootuspäraselt suure laine emotsionaalseid arvamusavaldusi, neist osa – jällegi täiesti ootuspäraselt – pettunud, imestunud, et kas siis tõesti meie, eestlased, oleme sellised… sallimatud.

Aga võibolla peituvad selliste lugude juured meie igapäevaelus? Ei, mitte selles, et need mõned teised – mitte muidugi meie sõbrad, tuttavad, lähedased, vaid need teised – meie ümber on halvad, ebasõbralikud.

Äkki on asi hoopis selles, et me ise oleme liiga sallivad lihtsate ebameeldivate asjade või tegude suhtes, mis on vastuolus meie väärtushinnangutega? Mõelgem korraks, kui tihti me sekkume, igaüks eraldi ja oma argipäevas, kui märkame, et midagi meie ümber on viltu ja valesti – ja kui tihti me ainult arutame ja kurdame?

Selleaastasel arvamusfestivalil kuulasin publiku seas arutelu lähisuhtevägivalla teemal. Arutelu lõpus, et tuua näidet, kuidas mitte alati ei julgeta abi otsida ega ole selleks võimalust, kirjeldasin ühte väga räiget seksuaalvägivalla juhtumit.

Pelgasin päris tõsiselt kohalviibijate noomitusi, et kuidas ma ometi pole osanud selle loo ohvreid õiguskaitseorganitest abi otsima utsitada. Minu hirm oli aga asjatu. Kohal viibis poliitikuid, naiste õiguste ja perevägivalla pärast muretsejaid, kümneid aktiivseid ja mõtlevaid inimesi – ja mitte keegi ei haaranud mul varrukast, et kuule, nii ei saa seda asja jätta. Et lihtsalt tuleb sellised lood politseisse toimetada, see on absoluutselt hädavajalik, niisugused teod ei tohi jääda karistuseta.

Ei mingit varrukast haaramist, ei pahandamist ega nõuandmist – ja see jäi mind vaevama. Ma ei tahaks uskuda, et kuulajate jaoks on seksuaalvägivald elu argipäev. Pigem tekkis kahtlus, et küllap laiali minnes nii mõnigi arutas kaaslasega, et no kuidas saab psühholoog nii oskamatu olla, et ei suuda ohvrit politseisse suunata. Aga ütlema keegi ei tulnud.

Ehkki see on reaalne lugu, kus kannatajateks elusad inimesed siitsamast meie kõrvalt. Kõik läksid rõõmsal meelel laiali järgmisi vähem või rohkem intelligentseid mõttevahetusi kuulama....

Ma tean küll, mis vabandused nüüd tulevad. Eestlaste iseloom ja orjaaeg ja Vene aeg ja sõjaaeg ja jääaeg. Et oleme, näe, jah sellised, ei ütle asju välja ja püüame vaikselt kuidagi toimetada, mis teha. Aga ehk aitaks juba seesugustest vabandustest?

Need lähevad ju päris kalliks maksma. Kas pole see ka mitte silmakirjalik, kui me ühelt poolt üritame õpetada lapsi koolis kiusamisele ja vägivallale vastu astuma, aga teiselt poolt täiskasvanutena hoidume igapäevaelu situatsioonides isikliku seisukoha väljendamast, meile oluliste asjade eest välja astumast?

Andrus Kivirähki kiideti aastaid tagasi «Rehepapi» eest, et vaat kus tabas ikka valusalt eestlase iseloomu, kõvasti arutati ja vangutati pead – aga praegu loeme Tallinna Sadama lugusid, mis ei olegi võibolla ainult sadamalood ja pole kahtlemata ainsad sahkerdamislood.

Roman Baskin rääkis mõne päeva eest ilmunud intervjuus sulaste-popside mentaliteedist, soovimatusest võtta vastutust – ja sedagi on varem räägitud, palju on räägitud. Me loeme, noogutame, räägime ka, põhjame või kiidame väiksemas ja suuremas seltskonnas jälle eestlase karakterit. Milline on eestlane üldiselt, millised on need teised eestlased – ja jätkame igaüks ise oma tegemisi ikka vanas vaimus.

07.09.2015 09.09.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto