Sisukord
AK
Postimees
12.09.2015
Eesti Kammbäkk Tagakülg Jooksjate meelitaja Valule vaatamata tööl Lind ja madu vaatasid tõtt Tööotsijad küsivad sageli liiga suurt palka esikas 12.09 Assar Pauluse istung tuli algusminutitel katkestada Eesti lühiuudised Koolijuhid suhtuvad hilisesse koolipäeva skeptiliselt Sünnipäevalaps Arvo Pärt äratati tema enda lastelauluga Ministeerium soovib katta õppustel osalevate teenistujate palgavahe Euroopa tasemel liider Homne debütant hoidub arutust riskist Palju õnne Mineviku peatükid tuleks sulgeda Välismaa Valule vaatamata tööl Austria on kvootidega harjunud Väike Austria linn armastab pagulasi Välismaa lühiuudised: 11.09.2015 Arvamus Päeva karikatuur Marti Aaviku essee: pool sulas ja minaretid kerkivad? Juhtkiri: pisik tervise teenistuses Postimees 1939. aastal: piiritusel kulla hind Jaak Urmet: kes ma olen? Väljakasvamine eestlasest (4) Sayonara töötaja, elagu algoritm Kirjandustund Jan Kausiga Kultuur Luulehetk – hetk luules Pole paha konserv see «Aadama passioon» Keha on vaim See ei ole tüvitekst Siirupine tukk ei lehvi Uus Villalobos Oluliselt ebaoluline Hea album tüütu mixtape’i kestas Tööstuspärand astub varjust välja Kirjandustund Jan Kausiga Tähelepanelik kameeleon Sport 16 paremat jätkavad võitlust Prantsusmaal Spordi lühid Tänak lõpetas Austraalia MM-ralli avapäeva kaheksandana Eesti korvpallikoondis – kes säras, kes kõrbes Ideaalne ettevalmistus tõi MM-pronksi ja tõstis Rio OMiks medalipretendentide ringi Legend lahkus pisarais, ent võib naasta Tarbija Jurist vastab Töö & Karjääri lühiuudised lk 16 Kuidas küsida palka parasjagu Kombinaatidest saavad perekodud Kuhu haihtus Marlboro Man? AK Uus Villalobos Keha on vaim Oluliselt ebaoluline Siirupine tukk ei lehvi Reformikate rahalaev kütab kirgi Hea album tüütu mixtape’i kestas Viimane veerg Kontsert Evelin Ilvese toetuseks Teeme rahval tuju paremaks Narkootikumide kasutamine tuleks dekriminaliseerida (2) Jaak Urmet: kes ma olen? Väljakasvamine eestlasest (4) Arter Pingutus võib olla pikk, aga lõbus peab olema Ajatelje lummuses Margit Härma: ka mehed arenevad Horoskoop Kuhu haihtus Marlboro Man? Kuidas ma Kuldnokaga mööda linna noolisin Mailis Reps – viis last, neli huviala, kolmest koerast rääkimata Kes on rikas, julgeb tõde näkku öelda Tähelepanelik kameeleon Meelelahutus Koomiks Sudoku

Marti Aaviku essee: pool sulas ja minaretid kerkivad?

6 min lugemist
Marti Aavik FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Maal, kus seadused ei eelista ühegi religiooni kuulutajaid rohkem kui mõne teise omi /…/ ei ole valitsejal vaja tunda nende pärast mingit muret, rohkem kui vaid et hoida nende vahel rahu, samal viisil nagu kõigi teiste oma alamate vahel, see tähendab, takistada neil üksteist kiusamast, üksteisele liiga tegemast või üksteist rõhumast. Ent täiesti teine on lugu maades, kus on olemas riigiusk või valitsev usk. Sellisel juhul ei saa valitseja julgeolek kunagi kindel olla, kui tal ei ole piisavalt vahendeid, et tuntaval määral mõjutada suuremat osa selle religiooni õpetajatest.

Adam Smith, «Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest» (1776)*

Kui Eesti juudikogukond eelmise kümnendi keskel Tallinnas uue sünagoogi rajas, toimus see liigse kärata. Hoone on imekaunis ega püüa seejuures domineerida, vaid täiendab soliidselt ja ühtaegu uuenduslikult minu ja Tallinna juutide kodulinna. Käisime kolleegidega seal mõne aasta eest külas. Katsime pea ja õppisime rituaalset kätepesu, et olla pühakojas nii, nagu tavad ette näevad.

Aga ma ei kuulnud siis ega ole kunagi kuulnud mõnda rabi ütlemas, et mina eestlasena peaksin loobuma sealiha söömisest ja üldse järgima kõiki Tooras ja Talmudis kirja pandud keerukaid reegleid. Usk on seal, kus ta liberaalses ühiskonnas üldiselt olema peakski – inimeses endas, tema pereringis ja pühakojas.

Samas ma ei mäleta, et tallinlastelt oleks küsitud, kas nad on nõus, et uus õigeusukirik ehitatakse just Lasnamäe veerele, nii et see nii merelt kui maalt kätte paistab. Mina oleksin öelnud: tehke natuke tagasihoidlikumalt, tehke nii, et see Tallinna olustikku sobiks ja meie valdavalt ilmalikus elus liiga pealetükkiv poleks.

Paljudes Euroopa paikades on vaidlusobjektiks mošeed, minaretid ja palvusekutsed. 2009. aastal oli Šveitsis referendum ja 58 protsenti osalejatest oli arvamusel, et mošeede juurde minarette ehitada ei tohi. Näeme, et põliselanikud saavad küll kehtestada oma arusaama, milline avalik ruum olema peab (nii pildi kui ka heli mõttes), saavad isegi keelu kaudu. Ja üllatus-üllatus: Šveits on endiselt Euroopas.

Kuna tänapäeval saab palvusele kutsuda ka muud moodi kui tornis kella helistades või karjudes, on uute tornide väärtus üksnes sümboolne ja paratamatult kumab sest eelkõige soov domineerida, kehtestada oma vaimne väli vähemalt nii kaugele, kui torn paistab ja müra kostab. Kas selline domineerimispüüd pigem toetab või lammutab usuvabadust ja liberaalset ühiskonda tervenisti? Mina arvan, et lammutab. Venelaste tarkusetera, et võõrasse kloostrisse oma reeglitega ei minda, paistab liberaalse riigiga ju imehästi sobivat.

Kui meie islamikogukond suureneb, siis on täiesti loomulik, et mingil hetkel tahavad nad rajada endale ka esindusliku pühakoja. Mis saab selle vastu olla? Põhimõtteliselt ei midagi, aga… Ja nüüd tuleb kohtumine meie enda ühiskonna, (NB!) mitte islami tumeda poolega. Mul pole mingit kindlust, et ühel hetkel ei luba mõni erakond pikema aruteluta rajada Tallinna kesklinna või kasvõi igasse asumisse mošeesid koos minarettide ja araabiakeelsete  palvekutsetega. Pool sulas ja pool ülekandega kulub alati ära, et erakond saaks valimisreklaami teha. Muuhulgas seepärast olen täiesti nõus, et peame vähemalt mingi piirini just nimelt ette kokku leppima, mida me siin lubame ja mida mitte. Tõsine küsimus on aga, kas me saame seejuures säilitada oma riigi liberaalse olemuse.

Saksa õigusfilosoof ja kauaaegne konstitutsioonikohtu liige Ernst-Wolfgang Böckenförde (snd 1930) sõnastas teravmeelselt ühe liberaalse ilmaliku riigi paradoksidest. Vabas sõnastuses umbes nii: a) liberaalne riik toetub ühiskonnast ja inimestest lähtuvatele eeldustele (nagu isiklik moraal ja teatav ühiskonna homogeensus), mida ta ise ei loo; b) kui liberaalne riik hakkab neid eeldusi ise reeglitega kujundama, siis kaotab ta oma liberaalse loomuse ja langeb tagasi autoritaarsusse.

Pange tähele, et Böckenförde paradoksist saab tuletada ka väite, et liberaalne riik ei saaks lihtsalt niisama kehtestada isegi usuvabadust, mida oleme ju harjunud pidama üheks kõige loomulikumaks vabadustest. Inimesed, usukogukonnad peavad usuvabadust ise tahtma, sellega nõus olema. Mõistma, mida nemad sellest saavad. Böckenförde ise, muuseas, veeniski selles oma usukaaslasi, Saksamaa katoliiklasi.

Kas see tähendab, et ühiskond ei saa jääda liberaalseks, kui see teatav (!) ühetaolisus kaob ehk tuleb (või kasvab) peale suur hulk inimesi, kes ei jaga varasemaid väärtusi ja tavasid? Kas te oskate sõnastada formaalselt korrektse väljapääsu sellest paradoksist? Kui oskate, siis andke maailmale teada. Praktiline elukorraldus, tundub mulle, õnneks vist ei nõua selle dilemma sõnatäpset lahendamist. Küll aga meeles pidamist.

Enne edasist juttu «kohtumisest tundmatuga» meenutagem, et usuvabadusel on nn moslemimaailmas palju pikem ajalugu kui kristlikus Euroopas. Prohvet Muhamed ise kehtestas Mediinas usuvabaduse, et panna purelevad grupid, nende hulgas juudid, tegutsema ühtse ühiskonnana. Muuhulgas osutab see, et usuvabadus ei pea alati lähtuma liberaalsest ideoloogiast, vaid see on mõnel juhul valitsejale lihtsalt kasulik. Lähis-Idas on pika ajaloo vältel lastud olla nii kristlastel kui zoroastristidel.  

Ehkki praegustes uudistes domineerivad ISISe ja teiste hirmuteod, oleks äärmiselt rumal võtta seda kui kõigi ca 1,6 miljardi islamiusulise ja valdavalt nendega asustatud riikide mõõdupuud. See on suur ja mitmekesine osa maailmast. Ka praeguses sõjakoldes Süürias, kust inimesed pagevad, leidub väga erinevate uskude järgijaid kuni täiesti ilmalikeni välja. Islami kui sellise, veel enam kõigi nn moslemimaailmas elavate inimeste demoniseerimine vaatab sellest ajaloolisest ja praegusest mitmekesisusest mööda, on ebaõiglane ja potentsiaalselt ohtlik demoniseeritavate inimeste suhtes ning on lõpuks ka poliitiliselt erakordselt ebapraktiline: alati tuleb tegeleda liitlaste otsimisega.

Ent sama mõistetamatu ja rumal on sulgeda silmad ohtude ees, mida sõjakad fundamentalistlikud voolud endast kujutavad. Ka mitmel meie ühiskonna arvajal peaks praegu olema piinlik selle pärast, mida nad kasvõi Araabia kevade ajal Egiptuse Islami Vennaskonna kohta ütlesid, sildistades seejuures mõnda meie vähestest araabia kultuuri tundjatest lausa tagurlaseks – paraku oli õigus viimastel, mitte sinisilmsetel.

Ka äärmuslased ise õigustavad koledusi teoloogiliste argumentidega ning levitavad oma ideid pühakodades. Nii invasiooni kui ka oma kommete pealesurumise ideed on täiesti olemas. Me võime ju öelda, et nad tõlgendavad oma pühakirja rumalalt, aga islamiäärmuslaste endi jaoks on seos olemas ja organisatsiooniline side peaks olema ilmeselge igale mõistlikule kõrvaltvaatajale. Samas on paanilistel demoniseerimise kartjatel kogu läänemaailmas raske seda seost tunnistada. Siis peaks sekkuma terrorismi ennetamiseks sellesse, «mida ka lääneriikide mošeedes ja koraanikoolides õpetatakse», nagu kirjutas tabavalt Iivi-Anna Masso, üks Postimehe ajaloo mõtteselgemaid kolumniste («Islam ja terror samas lauses?», PM 31.01.2011).

Seda aga kardetakse kirjakohtade pärast, mis hoiatavad liberaalseid valitsejaid usulistesse õpetustesse sekkumise eest, jättes tähelepanuta ülesande «takistada neid üksteist kiusamast, üksteisele liiga tegemast või üksteist rõhumast». Niisugune mõttekäikude poolikult välja noppimine ja kuulutamine asjaks iseeneses on ju fundmentalismi tunnus. Nii et end liberaalideks kuulutavate hulgas on samuti fundamentaliste, kelle käitumine ja arutlused vähemasti mingeid jooni pidi ei erinegi islamifundamentalistide omast? Mulle tundub küll nii. Venelastel on selle kohta tabav ütlus: lase loll kirikusse ja ta taob lauba vastu põrandat veriseks. Häda selles, et see pea ei pruugi ju olla fundamentalisti enda oma.

Tegelikult mõistan päris hästi nende valu ja vaeva, keda just eelmises lõigus lollideks sõimasin. Muidugi osutabki Böckenförde paradoks põhimõttelistele raskustele. Paradoksi sisse elades tundub, et meie liberaalset korraldust ohustab nii meie laste kasvamine väga teistsuguste väärtustega inimesteks või võõraste tulek kui ka oma oleku kaitsmine. Selletaolistesse paradoksidesse ongi hõlbus takerduda.

Esiteks ei ole tegelikus elus nii, et (kõigi poolt) liberaalseteks peetavates riikides üldse midagi ei reguleerita ning ühtegi seisukohta, uskumust, tava vmt teiste arvelt riigi reeglitega tagaplaanile ei suruta. Näiteks levib ka meil ameeriklaste telekanal, kus jutlustatakse kreatsionismi: evolutsioon on suur vale, jumal lõi maailma ca 5000 aastat tagasi jne. Sellegi poolest on nii USAs kui (jumal tänatud) Eestis õppekavades «valelik» Darwinile toetuv jutt. Küllap leiab tabavamaidki näiteid.

Teiseks tuleks meie avalikul võimul põhimõtteliselt kirikutest veel rohkem eemale tõmbuda, piirdudeski ausalt ja selgelt üksnes valvamisega, et nad üksteisele ja ateistidele liiga ei teeks. Minu meelest oleks arukas keelata avalikul võimul religioossetele organisatsioonidele raha anda, maksta palka usuorganisatsioonide asju ajavatele ametnikele ja sakraalhooneid ehitada – ei õigeusu kirikut Lasna-, ega luteri oma Mustamäele. Samas võiks avalik võim edaspidigi toetada muinsuskaitse all olevate kirikute restaureerimist – avalik huvi on mälestiste säilitamine, mitte konkreetse usuorganisatsiooni tegevus.

Samuti poleks minu meelest midagi liberalismivastast selles, kui keelataks uutele usuhoonetele tornide ehitamine või vähemalt palvekutsed just põhjendusega, et ela ise, aga lase ka teistel rahulikult olla.

Kolmandaks ja kõige tähtsamana. Miks me arvame ja eeldame, et meie hulgas pikalt ja rahumeelselt elanud islamikogukonna liikmete enamik ei saa aru, mis usuvabadusel ja sellisesse keskkonda sobitumisel on väärtus nii neile endile kui teistele? Või miks eeldada, et valdav osa uutest tulijatest pole võimelised seda mõistma, kui rahulikult selgitada? Selleks peabki aga olema, mida selgitada – meil peab olema arusaam usuvabadusest ja sellest, mis piirideni igapäevaelus ja avalikus ruumis võib minna. Äärmuslikud, sealhulgas  invasionistlikud ideed ja usukommete pealesurumine jõuga või ka «solvumise» relvaga siia ei sobi.

Mõningate keeldude kehtestamine, mis tõrjuvad meie jaoks äärmuslikke, ühe osa islamiusuliste inimestega seotud kombeid, ei pruugi teha Eestist veel paugupealt mitteliberaalset riiki, ehkki äärmustesse minnes võib nii juhtuda. Jah, tunnistagem, et reeglite kirjapaneku vahetu ajend on «kohtumine tundmatuga», aga süvapõhjusi leiame sellest, et me paraku ei saa omaenda võimukorraldust täielikult usaldada. Lepiks kokku, et eesmärk on hoida vabadust ja meeldivat olekut võimaldavat keskkonda kõigi jaoks.

Ja viimaks. Ma ei arva, et arutelud selle üle, milline peaks meie elukorraldus olema ning kuidas mõtestame erinevatel tasemetel oma identiteeti suhtes teistega, ka siia ühiskonda tulijatega ning mida me sellest praktilise elukorralduse jaoks järeldame, oleks ülearused. Isegi juhul, kui Eestist varjupaiga saajate arv piirdukski vaid mõnesajaga, nagu praegu jutuks, on need küsimused arutamist väärt.

* Eesti keeles ilmunud 2005, Ilmamaa, lk 517

Seotud lood
11.09.2015 14.09.2015
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto