Olles ise põllumajandustöötajate laps, tean ma väga hästi, kui raske, kui keeruline ning kui riskantne see majandusharu on. Samas ei saa ma põllumajanduse eestkõnelejaid tõsiselt võtta, sest juttu Eesti põllumajanduse hävitamisest on nad rääkinud kogu taasiseseisvusaja. Mart Laar olevat ju põllumajanduse hävitanud juba veerand sajandit tagasi, aga kolonnis liikunud traktorite järgi paistab meie põllumajandus olevat vägagi elus.
Kogu iseseisvusaja jooksul on põllumeeste retoorika olnud nagu lastejutu paha siga: kord kärss kärnas, kord maa külmunud. Kord on ilmaolud kehvad, mille tõttu on vilja- või kartulisaak liiga väike, siis jälle on ilmad liiga head, tänu millele on saagikus suur, mis viib põllusaaduste hinnad liiga alla.
Minu mälu järgi põllumehed olnud rahul vaid ühel lühikesel ajavahemikul – 2008. aasta esimeses pooles, kui toidu hind kerkis kuni 20 protsenti aastas. Kui üks raadioreporter siis rahulolematult küsis, miks toidu hind nii kiiresti tõuseb, oli põllumeeste tuntud esindaja vastus umbes selline: mida te mögisete, meil on ju turumajandus.
Üks põllumeeste eestkõneleja Jaan Sõrra kurtis eelmisel nädalal Postimehe veebiväljaandes, et juba aasta on Vene turg kinni, tootmiskvoodid Euroopas kadunud ja piimahinnad langenud pea 40 protsenti.
Kõik on õige. Venemaa turu puhul realiseerus poliitiline risk, mis on olemas olnud ju kogu aeg, lihtsalt iga investor ja eksportija pidi selle riskiga arvestama. Mis puutub tootmiskvootide kadumisse, siis minu mälu järgi kurdeti varem just tootmiskvootide üle. Taas kärnas kärsa ja külmunud maa sündroom.