K, 29.11.2023

Postimees 1910. aastal: mis meid kinnitab ja seob, et meie koost ei laguneks?

Postimees
Facebook
Comments
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mis meid seob? Mis meid lõhub?

Seep see suur eluküsimus ongi, mis meie päevil meeli ärevil hoiab ja sulgi kirjutama ajab: kas meie terved ja elujõulised oleme? Täna vaatame ringi ja katsume seletada, mis meid kinnitab ja seob, et meie enam koost ei laguneks; mis meid lõhub ja lahutab, nii et meie nõrgestatult tugevamate saagiks peaksime saama.

Rahvaste tekkimise üle võib rohkeid umbarvamisi ja hüpothesisid üles seada, üks targem, kui teine, järgmine eelminevat ümber tõugates, aga selle kohta ei saa kaua kahevahel kaaluda, et kõigepäält ja pääasjalikult kaks sidet peavad olemas olema, mis üksikute inimeste, individuumide paljuse ühiseks rahvaks köidab.

Vankumisi ja väljakaldumisi iga külje poole tuleb rohkesti ette. Lõhed ja lahkuminekud takistavad kokkusaamist. Laialised elukohad ja arvu kasvamine raskendavad kooshoidmist ja ajavad kiilu pahkemise-kohtadesse. Lõhed ja lahud võivad kaua kesta ja jäädavaks muuta, kui elukohtade vahed laienevad, võõrad keskele tungivad ja läbikäimist lõpetavad. Lahutatud rahvaosade keel käib iserada ja murdub iseharudesse.

Pääle ruumiliste lahutuste ja lõhkumiste rikuvad rahva üheselamist ja ühistunnet mitmed muud põhjused, nõnda et vaenulised rahvaollused teineteise kõrval ja segi asuvad.

Edenenud kulturas sünnib kergesti usuline lõhe, mis sellesama rahva liikmete vahel vihasemat vaenu võib õhutada, kui see on, mis sedasama usku võõraste rahvaste vahel valitseb. Kus usu poolest leigus maad võtab, jäävad usulõhed ju hävitavate tagajärgedeta.

15.09.1910

Facebook
Comments
Tagasi üles