Nõukogude Liidus oli kaks kuulsat välisministrit: Vjatšeslav Molotov ja Andrei Gromõko. Esimene läks ajalukku paktiga, kus nad koos Ribbentropiga jagasid omavahel Ida-Euroopa, ning teine külma sõja ühe algatajana, saades läänes hüüdnime Mister Ei.
Praegu juhivad Molotovi ja Gromõko lapselapsed koos ühte põhilisemat Venemaa «pehme jõu» vahendit Euroopas, fondi Russkii Mir (Vene maailm). Molotovi lapselaps Vjatšeslav Nikonov on fondi juhatuse esimees, Aleksei Gromõko juhib fondi Euroopa projekte.
«See on kokkusattumus,» naerab Aleksei Gromõko, ligi 30 aastat Nõukogude Liidu välisministrina (1957–1985) töötanud Andrei Gromõko lapselaps. «Kuigi jah, mu vanaisa ja Molotov isegi töötasid koos palju aastaid ning Molotov oli vanaisa õpetaja.»
Venemaa üks paremaid Suurbritannia poliitika spetsialiste Aleksei Gromõko (46) juhib Venemaa Teaduste Akadeemia Euroopa Instituuti. Ta on moodne ja väljapeetud mees.
Aastaid erinevates Oxfordi kolledžites õppinud Aleksei Gromõko räägib, et kuna maailm muutub pidevalt, siis ei saa ta järgida täpselt samasuguseid vaateid nagu tema Nõukogude riigi üks tippjuhtidest vanaisa. «Aga üldiselt see diplomaatiline kool, mis tegelikult loodi juba tsaariajal ja mida arendas ka minu vanaisa, on siiani väga hästi teeninud Venemaa huvisid,» lausub ta. «Mu vanaisa kuldreeglid Nõukogude diplomaatia jaoks võivad ka praegu tuua Vene diplomaatiale ainult kasu.»
Nende kuldreeglitena nimetab ta sõjajärgsete piiride kinnistamist Euroopas, rahvusvahelise õiguse tugevdamist ÜRO baasil, sõja ärahoidmist ükskõik mis hinna eest ja et riigid peavad olema võrdsed.
Küsimusele, kas ka viimase paari aasta sündmused näitavad Venemaa välispoliitika lähtumist nendest põhimõtetest, vastas Gromõko: «Loomulikult!»
Vene-Ukraina konflikt pole Gromõko hinnangul eriti mõjunud Venemaa «pehme jõu» mõjule ega fondi Russkii Mir tööle Euroopas.
«Probleeme pole mitte niivõrd Vene riigil, kuivõrd välismaal elavatel vene keele ja kultuuri kandjatel,» ütles Gromõko, väites et Euroopas tegutsevast ligi 40st (kõige rohkem Saksamaal – viis) fondi Russki Miri kaasabil loodud vene kultuuri ja keele keskusest on viimase poolteise aasta jooksul suletud vaid üks (Oxfordis) ning seegi bürokraatlikel põhjustel.
«Oleks ka ilmelik, kui meil oleks probleeme, sest kultuuri levitamine ja kultuuri tundmaõppimine ei sõltu poliitilistest sündmustest. Nii et selles mõttes on kõik hästi,» ütles Gromõko. «Euroopas pole me kohanud ei otsest ega kaudset vastutöötamist.»
Gromõko ei osanud hinnata, kas Venemaa on Euroopas olnud oma «pehme jõu» edendamisel edukas, sest selleks pole tema väitel kriteeriume. «Pehme jõud kas on või seda ei ole. Kui riigil pole midagi, mida ülejäänud maailmale pakkuda, siis on mõttetu midagi välja mõelda ja seda edendada,» ütles ta.
Nõukogude riigi välisministri pojapojal ei võta hetkegi, et üles lugeda, miks võiksid välismaalased huvituda tänasest Venemaast. «Esiteks on Venemaa ikkagi suuruselt seitsmes või kaheksas maailma majandus, oleneb, kuidas arvutada. See on riik, mis on maailmas juhtival kohal teaduses, kosmose hõivamisel, spordis, energeetikas ning relvade ja sõjavarustuse loomisel ja müügil, millel on ka omad plussid,» loetleb ta.
Venemaa osakaalus maailma majanduses Gromõko mõnevõrra eksib. Kui arvestada puhtalt riikide sisemajanduse kogutoodangut inimese kohta, siis on Venemaa maailmas kümnes majandus nii Valuutafondi (IMF) kui ka Maailmapanga arvestuse järgi. Kui aga arvestada kogutoodangut ostujõu pariteedi alusel, siis on Venemaa maailmas Maailmapanga edetabeli järgi viies ja IMFi edetabeli järgi kuues majandus.
Suhete normaliseerimist Euroopa Liidu ja USAga ennustas Aleksei Gromõko järgmisel aastal tingimusel, et Ida-Ukrainas ei jätku sõjaline konflikt. «Vastasel juhul kestab suhete kriis veel kaua,» lausus ta, lisades, et Venemaa suhete arengut Euroopa Liidu ja USAga tuleb selgelt eristada. «Venemaal on kindlasti kergem kokkuleppele jõuda Euroopa riikidega, kellel on Ühendriikidest iseseisev välispoliitika.»
Nõukogude liidrite lapselapsed
Endiste Nõukogude liidrite lapselapsed ja veel kaugemad järeltulijad üldiselt ei tegele poliitikaga Venemaal. Veel enam – paljud neist ei ela üldse Venemaalgi.
«Venemaal pole sellist traditsiooni (et tuntud perekonnanimega minnakse poliitikasse),» ütleb Alseksei Gromõko, nõukogudeaegse välisministri Andrei Gromõko pojapoeg. «USAs on praegu poliitika hakanud keerlema kahe-kolme pere ümber.»
Kunagise Nõukogude välisministri (1939–1949, 1953–1956) Vjatšeslav Molotovi lapselaps, politoloog Vjatšeslav Nikonov on kaks korda valitud Venemaa riigiduumasse: esimene kord 1993. aastal ja teine kord 2011. aastal. Praegu juhib ta duumas hariduskomisjoni.
Nõukogude riigi pikaaegse juhi (1964–1982) Leonid Brežnevi pojapoeg, majandusteadlane Andrei Brežnev on Venemaa Kommunistliku Partei Sotsiaalse Õigluse Eest liige (lühend vene keeles KPSS nagu omal ajal Nõukogude komparteilgi, Brežnevi parteid ei tohi segi ajada Gennadi Zjuganovi juhitava kommunistliku parteiga). Ta on korduvalt kandideerinud Venemaal kohalikel valimistel, viimati eelmisel aastal Krimmis, aga pole kunagi valituks osutunud.
Brežnevi eelkäija Nõukogude Liidu liidri kohal (1953–1964) Nikita Hruštšovi lapselapselaps Nina Hruštšova on tuntud politoloog, kes elab juba aastaid New Yorgis.
USAs elavad ka Nõukogude salaluure KGB pikaaegse (1967–1982) juhi ja hilisema riigi liidri (1982–1984) Juri Andropovi lapselapsed.
Viimase Nõukogude liidri (1985–1991) Mihhail Gorbatšovi ainuke tütar Irina Virganskaja elab samuti peamisel USAs, San Franciscos. Seal asub Gorbatšovi-fondi peakorter, kus Irina töötab asepresidendina.