Sisukord
Kolumnistid
Postimees

Ahto Lobjakas: põrgu ringid Euroopa ümber

3 min lugemist
Poliitikavaatleja Ahto Lobjakas. FOTO: SCANPIX

Põgenikekriis on asunud Euroopat ümber kodeerima. Kokkulepitud reeglid ei toimi, mis võib pikemas perspektiivis viia selleni, et ühendus, mida tunneme Euroopa Liiduna, on nii sisult kui vormilt praegusest erinev, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Praegune kriis paljastab ajastulisi lõhesid ühenduse sees, postmodernse lääne ja vaevalt modernse ida lepitamine muutub üha keerulisemaks. Pikas plaanis võib ümberkodeerimine viia Euroopa ruumilise ümbermääratlemiseni: Euroopaks, Euroopa Liiduks jääb see osa maailmajaost, mis jääb end määratlema vastandina pealetungivatele atavistlikele põrguringidele.

EL, täpsemalt tema liikmesriigid, reageerivad põgenikekriisile spastiliselt. Saksamaa kriisisampona on kümmekonna päeva jooksul jõudnud kuulutada, et võtab avasüli vastu kõik põgenikud Süüriast, ning siis sulgeda piirid. Tegevus, mis võib näida tõmblustena pealinnades, järgib siiski sügavamaid loogikaid. Viimaste äratabamine omakorda on võti edasise ennustamiseks, niivõrd kui see praegu võimalik on.

ELi riigid elavad erinevates ajastutes: Saksamaa 21. sajandis, Eesti koos teiste Ida-Euroopa riikidega oma ühiskonnapsühholoogiaga pigem 19. sajandis.

Loogikaid on laialt võttes kolm. Esimest võiksime nimetada Dublini loogikaks, selle ELi kidura poliitika järgi, mis oma nime on saanud Iirimaa pealinnalt, kuna seal sõlmiti kunagi algne kokkulepe. ELi keelepruugis tähistab «Dublin» põhimõtet, et kõik asüülitaotlejad ELi ühises sisseränderuumis (välja jäävad Suurbritannia, Iirimaa ja Taani) on selle riigi mure, kus nad ELi sisenesid.

Kuigi pingutusi tehti, ei läinud «Dublin» päriselt kunagi tööle. Kriisiolud on halastamatult paljastanud tema peamise nõrkuse: «Dublin» (nagu muud ELi koostööformaadid, alates eurotsoonist) ei paku toimivat lahendust sisseehitatud konfliktile liikmesriikide erahuvide ja ühenduse ühishuvi vahel. Itaalial ja Kreekal pole mingit stiimulit – rääkimata võimalusestki – tänavu Vahemere ületanud poolt miljonit põgenikku registreerida, majutada, toita. Saksamaa poolt juunis nõutud ELi ühised põgenike vastuvõtukeskused nendes riikides oli väga hea idee – mullu.

Berliini otsus «Dublin» süürlaste osas tühistada alistus tegelikkusele: põgenike massid olid ammu Euroopas: Makedoonia teedel ja Ungari põldudel, Euroopa-esise põrgu välimises ringis.

Teise loogika nimi on Schengen. See on väheseid formaate, kus liiduülene koostöö on toiminud nii, et (peaaegu) kõik on rahul. Kuid Schengen ei eksisteeri isolatsioonis. Kui Dublin ei tööta, ei saa toimida Schengengi. Schengeni kaotus oleks aga mitu kraadi kangem katastroof. Tagasilöök avaks mitu Pandora laegast korraga.

Esiteks näitaks ta, et integratsioonimoraal ei tööta. Teiseks tekiks oht malakas-malaka-vastu-dünaamikaks liikmesriikide vahel, kellest ühe piiride sulgemine tekitab teise kohe pagulasujutuse. Kolmandaks ja ehk tuleviku jaoks kõige olulisemalt, ELi kesksete institutsioonide vastu avataks veel üks rinne. Seda hoopi Euroopa Komisjoni autoriteet üle ei elaks. Tulemuseks oleks ühendusemeetodi pankrot liikmesriikidevahelise tehinguterägastiku kasuks, kus jõust saab üha rohkem õigus.

Kõik see on põhjus, miks vähemalt retoorikas käiakse Schengeni ümber veel kui kassid palava pudru ümber: piirikontroll on ajutine, olukord on erakordne jne. Kui Schengen langeb, piirikontrollide taastamise mõttes (passiunioon vaevalt kaob), läheb psühholoogiliselt jäme ots selle koori kätte, mis laulab lõpu algusest.

Kolmas loogika on kõige hajusam, kuid ilmselt lõppkokkuvõttes kõige määravam. See on liikmesriikide enesemääratluse loogika. Saksamaa tegi oma otsused esimeses järjekorras pärisajas toimunud sisekaemuse juhatusel. Angela Merkel, kelle instinktid on humanistlikud, ootas ja vaatas, kuni avaliku arvamuse kaastundelaine lükkas ta liikuma. Esmalt Heidenaus, neonatsidemonstrantidest rünnatud põgenikelaagris, hiljem juba retooriliselt kõrgete printsiipide laineharjal: «Asüüliõigus ei tunne ülempiiri.»

Saksamaa ei saanud riigi ega ühiskonnana pealt vaadata seda, mis toimus Ungaris ja mujal Balkanil, kus humanismitraditsioonist kaua lahus elanud riigid ja valitsused kohtlesid põgenikke kui vallapääsenud kariloomi. Samasuguse sisekaemusliku enesemääratluse elas läbi Austria. Kuid oma sisekaemused on ka Ungaril, kus peaminister Viktor Orbanil on parlamendis immigratsiooniküsimuses põhiseaduslik enamus ning kus esmaspäevast alates on ebaseaduslik piiriületus kuritegu ja kurjategijad needki, kes põgenikke inimlikel kaalutlustel aitavad.

Vältimatust enesemääratlemise vajadusest Euroopa ja tsivilisatsiooni suhtes pole vaba ükski Ida-Euroopa riik, Eesti kaasa arvatud. See on tasand, kus ELi ühiste institutsioonide, Dublinite ja Schengenite lagunemine, võib väga kergelt hakata geomeetrilises progressioonis taga kihutama protsesse ja tendentse, mis puhtpoliitiliselt (ja -inimlikult) panevad ühenduse ühiselu lonkama.

Näeme, et ELi riigid elavad erinevates ajastutes: Saksamaa 21. sajandis, Eesti koos teiste Ida-Euroopa riikidega oma ühiskonnapsühholoogiaga pigem 19. sajandis. Viimne annab ehk parema Venemaa-mõistmise, aga tähendab samas, et need ühiskonnad on, parema sõna puudumisel, holokausti-eelsed. Neil on Saksamaaga kõiki kaarte moraalilauale välja käies väga raske toole mitte ümber ajada.

Saksamaa piiratult tsiviliseeritud vastus on seni olnud ähvardus moraalivaeguritele abirahade kraanid kinni keerata, aga varem või hiljem tuleb Ungaril jt küsida, mis nende suveräänsus 21. sajandi toeta väärt on.

See, mis liikmesriike pidi üles, kontinendi verevaese keskuse suunas liigub, on samas paradoksaalselt legitimatsioon, see kaua taga nutetud rahva arvamus. Tema destruktiivset alget saab kontrollida vaid kiire ja tõhusa kriisihaldusega. Kaine analüüs ütleb meile: kui EL püüab mängida oma tugevustele, siis on tal neid täpselt üks – raha. EL ei suuda tõrjuda Vahemere armaadasid, veel vähem panna kokku tagasi Süüriat või Liibüat.

Ta ei suuda (ega taha) enamikku põgenikest tagasi saata. Mida ta ehk teha suudaks, on püüda raha abil stabiliseerida olukorda Süüria ümber: Türgis, Jordaanias, Liibanonis, võibolla Liibüa mõnes osas. Eesmärk luua seal sõjapõgenikele olusid, kust inimesed päris esimesel võimalusel ei põgene.

See tähendaks muidugi vajadust Vahemere-strateegia järele, mis esimest korda oma nime väärt oleks. See on ajalooline väljakutse.

Seotud lood
22.02.2020 25.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto