Sisukord
Tarbija
Postimees

Kährik (Nyctereutes procyonoides)

1 min lugemist
FOTO: Evelyn Valtin

Eesti metsades võib kohata hallikaspruuni karmi karvaga kährikuid, kes asustati meie loodusesse alles 1950. aastatel kui jahiulukid. See Kagu-Aasias levinud koerlane kohanes siin niivõrd hästi, et praeguseks ulatub nende populatsioon kuni 20 000 isendini.

Sobivaimaks elupaigaks on kährikule sega- ja lehtmetsad, kus nad ehitavad jõe- või järvekallastele ise pesa või kolivad sisse mägra või rebase urgu. Pesa võib olla rajatud ka tihedatesse põõsastesse või puujuurte ja kivide vahele. Kährikkoerlase pesakonda sünnib enamasti maikuus 6–8 poega, kes võõrduvad emapiimast 8-nädalaselt.

Kährik on ainus koerlane, kes harrastab meie kliimas talvel kergemat taliuinakuks nimetatavat põõnamist. Looduses 3–4-aastaseks elavad loomad tegutsevad peamiselt hämarikus ja öösel, süües väiksemaid loomi ja linde, kuid ka putukaid ja taimset toitu.

Kährikkoerlased ei haugu, vaid urisevad ja kiunuvad ning toovad kuuldavale vingumist meenutavaid pikki häälitsusi.

Peamisteks looduslikeks vaenlasteks on kährikule hundid, ilvesed ja karud. Väljaheidete jaoks võivad nad kasutada pikemat aega üht ja sama paika, millest tekivad võrdlemisi kõrged ekskremendihunnikud.

Lagedi alevikus märgatud kährikukutsikad silkasid ühest tee otsast teise, tehes haake ja sukeldudes kõrgesse rohtu. Neid uudishimulikke kutsikaid õnnestus näha esimest korda alevikus elatud seitsme aasta jooksul. Lapsevankrit ühe käega lükates ja teises käes kaamerat pildistamisvalmis hoides ning tasapisi lähemale liikudes siiski mõned kaadrid sain. Ja läinud nad olidki. Mitmeid päevi enne kutsikate märkamist tee peale tekkinud valgeid ja musti karvu sisaldavad väljaheited ning näritud karihiired said nüüd selgituse.

Seotud lood
13.07.2020 14.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto