Sisukord
Uudised
Postimees
19.09.2015
Eesti Dilbert Horoskoop Male Mälumäng Palju õnne Sarve taga on tore loom Esikülg 19. september Tagakülg Koolitulistaja isa: oleme põlvili, siit enam püsti ei tõuse Väikesed koolid rebivad end eliidi kõrvale Majandus Soome streigist kujunes rahvapidu Välismaa Kreekas tuleb rebimine Syriza ja konservatiivide vahel Horvaatia sokutab migrante naabritele Välismaa lühiuudised lk 10 Arvamus Postimees 1921. aastal: närvilised tanted ei lase lastel õppida Peeter Langovitsi tagasivaade: uued bussid Tartust Juhtkiri: kuidas hoida tarkust ja suurendada õnnelikkust Päeva karikatuur Peeter Raudsik: lahendust ei paista Jaak Jõerüüdi essee: igavik ja aeglased uudised ehk Juhan Viidingust Oswald Spenglerini Kultuur Luulehetk – hetk luules Liiga palju teatrit Milleks kalale kirjaoskus? Mida arvab Postimehe žürii filmist «Moest väljas»? Simm maadleb Englasega Mida arvab Postimehe žürii filmist «Englas. Vana soldat»? Jumalate koolitus Vanemuine hoiab oma positsiooni teatrite külastatavuse tipus Säh sulle 19.95 teksaseid Nii luuakse tulevikku Sport Terve Hispaania ühe mehe õlgadel Spordi lühiuudised 19.09 Rattamaraton pakub naeru läbi pisarate Tarbija Noorte töötamine tuleb muuta ohutumaks AK Mida arvab Postimehe žürii filmist «Moest väljas»? Simm maadleb Englasega Parimad spordilaulud selgunud Mida arvab Postimehe žürii filmist «Englas. Vana soldat»? Viimane veerg Kuidas ma Arvo Pärdi juubelikontserdil käisin Teeme rahval tuju paremaks Vanemuine hoiab oma positsiooni teatrite külastatavuse tipus Säh sulle 19.95 teksaseid Jaak Jõerüüdi essee: igavik ja aeglased uudised ehk Juhan Viidingust Oswald Spenglerini Anneli Ammas: linn traataia ja okastraadi taga Arter Justin Petrone: küla vermitud Pealt amatöör, seest professionaal Sidepataljoni peakokk tervitab ajateenijaid sprotipastaga Pidu teises maailmas Ja suurim muusikahitt on... Hannes Võrno ja Peeter Oja jälle teel ehk kaks kolmandikku Kreisiraadiost: see on meie tervendav teraapia Putini matšomehed Parimad õpetajad – need on lapsed Meelelahutus Koomiks Sudoku
FOTO: Sander Ilvest

Hannes Võrno ja Peeter Oja jälle teel ehk kaks kolmandikku Kreisiraadiost: see on meie tervendav teraapia

16 min lugemist

Kuidagi läheb sedasi, et sel suvelõpu keskpäeval paistab päike ja ma näen esimest korda Telliskivi loomelinnaku sisemüüride seinajoonistusi kogu nende kirevuses.

Teisel pool pargitud autosid on aga üks pisike must konku – tegelikult on tuba nii mustjas, et päevavalguse käest tulles ei näe üldse midagi. Kohe aga selgub, et see on siiski Vaba Lava proovisaal, täpsemalt black box, kuhu kaks kolmandikku Kreisiraadiost ehk Hannes Võrno ja Peeter Oja on end enam-vähem iga jumala päev kohale vedanud. Nojah, kord algas kõik see pull samuti pimeduses, nimelt linnahalli keldris, seal, kus alustas ka Kuku raadio. Ja me kõik teame, kuhu see nali välja jõudis – telestuudiosse.

Kaameratest ei pääse nad ilmselt seegi kord, sest Võrno ja Oja kahemehelavasõu esietendub ei kusagil mujal kui Nordea kontserdisaalis. No seda ei oleks nad seal linnahalli põranda all küll osanud arvata! Aga keskkond ja kogu elu on aastatega kiirelt ja põhjalikult muutunud, ning muutub endiselt. Ent eestlane? Kes ta selline üldse on? Ihne või ahne või arg või loll? Ja kui, siis miks?

Lavast mehed igatahes ei pääse. Ega tahagi, sest miks muidu on nad 9. oktoobril esietenduva roadshowʼ «Eesti 99» nimel juba mitu kuud koos käinud. Tükk, muide, on päris ehtne teatrietendus, koos vaheaja ja ringreisiga. Laval on isegi üks ekraan, et oleks moodsam. Üks näitleja, et kõik oleks nagu teatris ikka. Üks moekunstnik, et saaks käituda nii, nagu näitleja laval ei saa. Kaks annet, et publik juba ette põnevil püsiks. Ja siis muidugi see teekond, läbi publiku alateadvuslike mõttemaastike, koos meelde tulnud tegelastega. Sel kõigel on tähendus, mis tuleb meil endil enesele luua.

«Kõik on tegelikult lihtne,» teab Oja.

Võrno vaikib ja veab varrukad randmeni. Oja tellib kohvi.

«Olen akadeemilisest teatrist (Eesti Draamateater – P. K.) mõne aasta eemal olnud. Viimased paar aastat olengi just oma asjadega tegelenud ja kinnitan: jube hästi mõjub, kui oma elu elada!» märgib Oja.

Võrno veeretab suhkrupakikest sõrmede vahel ja vaikib ikka veel.

Midagi pole parata: kui ütlesite, et kreisiraadiolikud naljad tulevad lavale, meenus kohe päev, mil te esimest korda jäädavalt kahekesi laval seisite. Oli oktoober 2014 ja Vanemuises saadeti ära Tarmo Leinatamm. Ka nüüd tulete lavale oktoobris...

OJA: Ei no … see on vist ikka täitsa kogemata. Ja sel pole vist tähtsust ka. Ega me siis mälestusetendust ei tee. Mingit müstikat siin ka pole. Muus osas on kõik väga lihtne: meile kõigile on teatud osa elada antud, ühele niipalju, teisele niipalju, ja osa elabki siis oma elu lihtsalt lõpuni.

Hannesega koos lavale jõudsime aga seetõttu, et me polnud ikka väga ammu midagi ühiselt teinud. Nüüd tuli selline mõte ja tahtmine ja nii see lavastus sündis, mitte millestki muust.

VÕRNO: See ajasilla-mõttekäik on tegelikult huvitav, ma ei olegi niimoodi mõelnud. Ilus matemaatika tõesti, aga ega me nii numeroloogid nüüd küll ei ole, et käime, abimees taskus, plaanimas, millal on õige aeg lavastada ja tükki teha. See juhtus, jah, ikka täiesti kogemata. Oktoober sai valitud ilmselt seetõttu, et rahvakalendri järgi tahtis vanarahvas siis juba taresemaid töid teha.

Kui sügis juba on tibude lugemise aeg, siis milline aasta teil on olnud?

OJA: Aasta on läinud täitsa tavaliselt. Inimesed elavad, teevad oma asju, mina teen ka oma asju ja elan.

VÕRNO: Minul on just Peetrile vastupidine: kõik on selle aasta jooksul olnud väga eriline ja väga teistmoodi. On olnud väga raske ja keeruline aeg, täis väga suuri muutusi.

Ja kui me nüüd tüki kontekstis räägime, siis minu jaoks pole see mingi Võrno come back rahva ette. Ehkki nii võib ju tahta ka mõelda. Ent varakevadel oli meil juba üks jutuajamine, ja ses mõttes, pean ütlema, et Peetril oli tollel hetkel õigus: ta ütles siis, et võtame seda asja niimoodi, et see, mida teeme, on meile endale tore ja see on tervistav teraapia. Ja kui me ise lustime seda tehes, aitab see lõpuks ju ka ravida ja siluda ja kohendada paljusid asju, mis on kokku kukkunud või kõveriti läinud. Selles mõttes on need proovikuud — loo kirjutamine, rollide kaardistamine, selgeks saamine, läbimängimine ja pulkadeks lahtivõtmine – kõik olnud minu teraapia. Olen sellele muutusele oma elus ja väljakutsele tervikuna väga tänulik.

Teie produtsent mainis etendusega seoses lasteraamatut «Jussikese seitse sõpra». Seitse on mõne jaoks tähendusega number, aga teile?

OJA: (Mõtleb pisut.) Ma olen seitsmendal kuul sündinud. It's the sign!

No märke võib igast asjast välja lugeda ja mütoloogias on sel tõesti oma kindlad tähendused. Ja tõesti, meie tüki mõttealge on laenatud Jussikese sõbraloost, neid sõpru oli tal tõesti seitse ja need olid nädalapäevad. Kuid seda lugu ei maksa meie esituses nüüd küll kuidagi oodata. Pigem käsitlegem seda kui inspireerivat materjali. Toon ühe näite: palju aastaid tagas oli kord konsis Tudengijazz ja esines üks armeeniapärase nimega pianist. Hakkas Chopiniga peale ja sellest teosest vormus välja jazz, täiesti sujuvalt läks. Ja see, kes astus saali alles esituse lõpus, ei oleks algteemast mitte midagi aru saanud. Nii on meil ka: seitse sõpra on justkui stardipakk, millelt me hakkame minema, ja otseselt ei maksa sealt midagi otsida. Meil on tegelasigi rohkem kui seitse.

VÕRNO: Numbrist rääkides: ainus, mis mulle seitsmega seostub, on see, et Tartsil (Tarmo Leinatamm – P. K.) oli meist esimesena auto, mis oli 07. Ehk jälle märk...

Mu armastatud maaliõpetaja Jaan Paris ütles ühe olulise mõtte, millega kunstnikud peavad arvestama: «Motiivi võid sa varastada, ideed mitte kunagi.» Meie «Eesti 99» puhul on sedasi, et tegime nüüd ikka mõlemat, ja ikkagi ei ole midagi äratuntav. Ainult nimi on tuttav – Jussike.

OJA: Ah, ära aja nüüd...

Miks oli siis tarvis idee ja mõte pihta panna?

OJA: Ei varastanud me ju midagi, Hannes tegi nalja.

VÕRNO: Kreisiraadio on olnud selline kooslus, kes on loonud igasugu kujusid. Sisuliselt teemegi me tüki Kreisiraadio võtmes, loomata siiski uusi kujusid. Seekord võtame rahva jaoks juba laialt tuntud tegelased – kes, rõhutan, ei ole Kreisiraadioga seotud – ja loome neile uue hingamise. Narratiivi, kui soovite.

Pilate olnut ja olulist?

OJA: Pilama me kindlasti e hakka. Pole vaja ka, sest pila ja tõsise suhtumise vahele jääb ju väga palju tõlgendusruumi.

VÕRNO: Suhtume ikka lugupidamisega. Näiteks kui mõni tegelane tükis on rahva poolt palavalt armastatud, siis me ei tee seda tegelast kindlasti vägivaldselt naerualuseks või rumalaks, või vastupidi, kangelaslikumaks ja ägedamaks. Ehk et need on need inimesed, kes meile on stereotüüpidena kümnete või sadade aastate jooksul klassika kaudu heade või halvemate õpetajate poolt ajju idanema pandud ja kultiveeritud. Näiteks võib tuua Vargamäe Andrese, Naksitrallidest kellegi näiteks või «Viimsest reliikviast» mõne tegelase, à la stereotüübid.

Nendest tegelastest immitseb stereotüüpseid nalju ja neid on tehtudki, küll ja küll, à la «Tujurikkuja». Kuid meie ei krahma kellegi nägu ega pane neile suhu oma juttu. Pigem võiks seda kirjeldada nii, et võtame no näiteks Vargamäe Andrese publiku alateadvusest, vana käib korra duši alt läbi, ta föönitatakse ära ja publik saab mehe tagasi just sellisena, nagu oleme meie Andrest pooleteise tunni jooksul kujutanud.

Lavast ja tunnetusest rääkides: näitlejale ongi see ainumõeldav paik. Aga moekunstnikule? Või ongi see kõik üks ühtemoodi ülikonna õmblemine, lihtsalt materjal on erinev?

VÕRNO: Mul on laval olla lihtne, sest kogu auditoorium teabki just seda, et ma ei ole näitleja. Võin teha, mida vaid tahan, ja mulle antakse kõik andeks. Aga profinäitlejale niisama lihtsalt ju ei andestata.

OJA: Hannesel on selles mõttes tõesti lihtsam.

VÕRNO: No ja mina siis kuulangi vanemat ja targemat kolleegi ehk Peetrit – ta on pidevalt öelnud: ei tohi punnitada ja pretendeerida, siis on endal ka lahe teha. Sest kui keegi laval karjub, ei tähenda ju, et ta jõledalt punnitab.

OJA: Või kui keegi sosistab, siis see võib tähendada, et ta punnitab, aga hästi vaikselt. Aga kui seda mittenäitlejale andestamise juttu jätkata, siis ega ma rohkem selle teemaga ei tegele. Ütlesin välja ja nüüd elan oma elu!

Näitlejal on ka teistmoodi taagad, sest rahvas hoiab tehtud rolle meeles. Ikkagi Kivipallur või isegi «Kitsas kingas» tehtu. Alles olid kõik ekraanil kordustena.

OJA: Oi, minu varasemad rollid on inimesed kõik ammu unustanud – teie mäletate siin, et ma tegin «Kitsast kinga» ja Bläk Rokitit, aga teised kindlasti mitte. Sest inimeste mälu on ju suhteliselt lühike.

Küsige noorte käest, isegi Kivipallur pole enam mingi slepp, eriti tänapäeva elutempo ja harjumuste juures.

VÕRNO: Mine tänavale ja küsi, kes on kõige parem sportlane, ja inimesed ütlevad sulle isegi ala teadmata selle nime, mida nad on kõige rohkem kuulnud või lugenud just viimasel ajal ja millel ei pruugi vahel spordiga üldse mingit pistmist olla.

Kuskil tehakse mingi edetabel, öeldakse kellegi nimi ja meie reaktsioon on «oo jaa, nii ongi!». Ja seetõttu ei leia sa enam kedagi, kes ütleks: «Jaa, Valdo Pant oli suurepärane saatejuht!» Ja midagi polegi teha. Ehk et inimesele on väga lihtne mingeid mõtteid pähe panna. Ärme üldse puuduta praegusel hetkel mingit majanduslikku, poliitilist, geopoliitilist, sõjaväega seonduvat või põgenike teemat. Ükskõik mida sa ütled mingi asja kohta, ikka võetakse seda, et nii nüüd ongi.

Ja nii see lihtsalt ongi!

Sama hooga võib rääkida ka sellest, miks ei ole Eestis ristiusk nii populaarne. Sest meil ei ole kedagi nii-öelda kõrvale panna ehk meil pole piisavalt staare, kes selle usu huvitavaks teeksid.

Seda enam, kui te etenduses üheksa tegelast rahva ette laotate, kes on siis see vahvalt valitud viimane, kes publikule pähe jääb?

VÕRNO: Meil ei ole plaanis kedagi tõsta või põrmustada, kõik jäävad alateadlikkuse nišši alles. Küll aga võib publikul tekkida mõte lapsepõlves loetud raamat või seni lugemata jäänud teos riiulist välja otsida ja vaadata, kes või mis ta üldse oli. Meiega nii juhtus. Kui me lavastust  ideetasandil tegema hakkasime, vaatasime Youtubeʼist «Jussikese» multika otsast lõpuni rõõmuga läbi.

OJA: Ma tegelikult vaatasin seda multikat pisteliselt. Mul on üldse nädalapäevadega keeruline suhe, sest neil ei ole minu jaoks ja minu elus mingit rolli. Sest valdkond, milles ma tegelen ... siin tihtilugu ongi nädalapäevad täiesti teisejärgulised. Mu nädalapäevad käivad tunde järgi ehk neljapäeval võib vabalt pühapäeva tunne olla ja täiesti vastupidi. Mul on puhkepäev siis, kui ma puhkan, ja tööpäev siis, kui on tööd.

Kuidas te siis oma nädalat planeerite?

OJA: Ma ei planeerigi nädalat. Seda pole mul lihtsalt vaja. Elan selle järgi, mis asjad tulemas on ja mida tegema peab. Loomulikult tean ma reeglina kokkuvõttes, mis päevadel midagi on, ent päevast olulisem on kuupäev. Mitte et pühapäeval oleks pühapäev.

VÕRNO: Päris ausalt öeldes elan mina praegu hoopis oma rütmis. Vaatan igal hommikul lihtsalt taevasse ja vastavalt sellele valin, kas sõidan autoga või mootorrattaga. Ehk et ma ei vaata kella ega nädalapäeva, vaid ainult ilma ja nii viimased … väga kaua aega. Ja siis tean, kas panen kiivri pähe või ei.

Eestlane on ju suvi otsa ja talv takka ahastanud olematu ilma üle. Te ka virisesite?

VÕRNO: Ma ei häbene öelda, et olen tõesti ilma suhtes väga pirts. Kuid mind ei häiri mitte vihm või kuumus, vaid valguse puudumine.

OJA: (Noogutab ja nõustub häälekalt.)

VÕRNO: Valguse puudumine teeb meist ju virisevad, pahatujulisemad ja me oleme rohkem mossis. Nii lihtsalt on. Midagi ei ole parata, tuleb ikka aus olla. Minu pärast siis sadagu või olgu 50 kraadi külma, aga vahepeal tahaks konkreetselt valgust! Valgusenälg teebki meist sellised, nagu me siin põhjamaades kõik oleme. Kuskil maailmas ei ela halvad inimesed, lihtsalt valgust ja päikest on vaja vahel. Iga päikeseline päev on seega minu meelest nii äge, see ravib meid.

OJA: Isegi kui päike otse silma paistab, nagu praegu. (Päriselt paistabki nii, et tuleb silmi kissitada – P. K.) Päike mulle meeldib küll, soe ja tore. Aga mis siin ikka pikalt filosofeerida: kõik on ju meis endis kinni. Kui on hinges paha olla, siis pole ühel hetkel vahet, mis ilm on, ikka on virin. Kui aga oled täis tahtmist, sul on tegemist ja asjad liiguvad, siis ei pane sind ükski ilm virisema. Aga valgust on muidugi vaja, see on selge.

VÕRNO: Mulle meenus praegu üks tarkus; väidan, et see on Peetri tarkus: inimesed lausa peavad käima reisimas, ja mitte ainult seetõttu, et ilma näha, vaid et reisivad ju ikka terved inimesed. Sest kui sul on tervis sant, siis sa ei kipu eriti kuhugi. Reisijad on ka reeglina muredest vabad inimesed, seega ära kiru, kui su ümber on palju turiste, pigem rõõmusta, sest neil inimestel on tervisega hästi.

OJA: Mina küll ei mäleta, et ma midagi sellist olen öelnud. Aga kui ta [Hannes] mäletab, et ma nii väitsin, las siis olla. (Naerab.) Äkki nägid sa seda lauset unes? Aga isegi kui ma ütlesin nii, siis tahaksin seda korrigeerida: neil inimestel on reeglina mentaalne tervis normis.

VÕRNO: Jaa, see täpsustus sobib hästi. Ma nägin hiljuti suusareisil Itaalias, kuidas mäest sõitis lumelaual alla umbes 70-aastane mees, kellel olid amputeeritud mõlemad jalad, aga allesjäänud köndi otsas oli protees, mille külge sättis ta lumelaua, ja tuli koos oma reisikaaslastega niinimetatud mustast mäest (mäesõitjate keeli keerulisima laskumisega nõlv – P. K.) alla nii, et polnud asi ka. Ning hiljem nägin, kuidas ta lumelaua ja suusamütsi nurka viskas, klaasi külma valget veini tellis ja mägesid imetles. Seda nähes mõtlesin tõesti, et kumb meist siis nüüd sant on!

OJA: Äge! (Paus.) Aga no mis nii viga James Bondi elu elada!? Kui raha on, kes see keelab…

Ei saanud ikka rahata me jutt räägitud, või on teil rahaga probleeme ja tuleb rääkida?

OJA: Muidugi on probleeme, kogu aeg on. Aga probleem pole kulutamises. Lihtsalt raha on vähe. Ei tea kohe, mida siin Eestis peaks tegema, et raha oleks nii palju, et sa ära elaksid ja ei kurdaks. Inin raha üle käib ju kogu aeg.

Näitlejate palkadest võiks tõesti siinkohal pikemalt kõnelda.

OJA: Näitleja palk ongi alati väike olnud. Suurt raha said omal ajal ainult  NSV Liidu rahvakunstnikud, sest nimetus andis juurde ja 200 rubla oligi meeletu summa tollal. Nüüd aga teenivad näitlejatest siiski vaid need, kes teevad koduteatri kõrvalt juurde telesarju või filme või reklaame. Nii see paraku on.

VÕRNO: Moekunstniku vaatenurgast rääkides: kui vaadata seda, mis meie ümber toimub – kas või loovisiksuste sissetulekuid jmt –, siis on tegelikult väga põnev märgata, et luksus on asendunud lohaka elegantsiga. Kui aga mõelda, mis on nende kahe stiili väljund, siis lohakas elegants on alati kallim kui luksus. Ja kui selle põhjal hinnata meie kultuuriinimesi ja nende toimetulekut, siis saadakse õnneks hakkama pigem lohaka elegantsiga.

Inin käib aga ikkagi. Pigem on see inin raha ümber sündinud ebaproportsionaalse ebavõrduse tõttu. Ses mõttes, et keegi saab oma pingutuse eest kuskil palju rohkem, kui keegi teine saab. Ma väidan, et ilmselgelt põletab üks näitleja palju rohkem nii oma vaimu, energiat kui ka muud ühe etenduse jooksul kui kes tahes poliitik näiteks parlamendi infotunnis.

OJA: Kas seda peab võrdlema, on nüüd iseasi muidugi.

VÕRNO: Ma tõingi lihtsalt näite. Sest kui nüüd rahulikult mõelda, siis nii arstide, õpetajate kui ka kultuuritöötajate palkade eest seisavad ja räägivad ju põhiliselt — kes? Poliitikud ise – sest mis on nende huvi? Et vähetasustatud inimeste palgad tõuseksid, sest seeläbi tõuseb keskmine palk, ja kuna nemad teenivad koefitsiendiga korrutatud keskmist, siis tõstavad nad iga kord n-ö rahva huvide eest seistes iseenda palka. Ehk riigikogu liige, kes tõstab arstide palka 20 eurot, tõstab samas märkamatult ka oma palka, mis kerkib suhtes neli korda keskmine. Ja ebavõrdsus jääb kindlalt igavesest ajast igavesti paika.

OJA: Raha peab inimesel olema nii palju, et ta saab oma vajadused rahuldada, ja nende vajaduste suurus on inimesest otseselt sõltuv.

VÕRNO: Raha, Peeter, on taastuv ressurss, ja tal on paisumisvõime.

OJA: Kui ma vaatan oma elu, siis olen kuidagi alati saanud asjad aetud. Ka piskuga. See on ju tähtis. Sest no mida ma teeksin teadmisega, et mul on miljon pangaarvel? Milleks? Mida ma teeksin teisiti? Mitte midagi, ikka tuleks meil Hannesega nüüd etendus välja, sest mulle meeldib seda teha. Seega ei ole mitte mingit vahet, toimetused on toimetatud, mingi varu on ka, ja ongi hästi. Tegelikult ongi kõik ju lihtne.

Tegelikult ongi, aga selle mõistmiseks tuleb õppida esmalt ennast ja seda tarkust mõistma. Aga mõistmine ise on vaevaline. Te olete nüüd mitu vaatenurka elule pakkunud. Seda olukorras, kus Euroopa on täis inimesi, kes on elegantselt lohakais rõivais, kes pole küll otseselt reisil, ent pole ka kõige tervemad. Väidetavalt toovad enesega praegu kaasa kümneid nakkushaigusi ja mured, millega me ehk tegeleda ei oska. Piiripoliitikat muudetakse, inimesed sõnastavad hirme… Kas teieni, sinna proovisaali, on see kõik ka jõudnud? Või siis vastupidi – on see temaatika teil seal saalis kaasas? Jälgite te uudiseid või vastupidi – väldite kogu uudisvoogu, nagu mõned inimesed ütlevad end tegevat?

VÕRNO: Pagulaste teemaga on meil tänaseks olukord selline nagu Ameerika krimifilmides: ükskõik mida sa ütled, lõpuks võidakse seda kasutada sinu vastu. Selles mõttes on mõistlik olla täiesti vait, ja eriti mitte kasutada sõna «pagulane». Pool Eesti õigekeelsussõnaraamatust tuleks praegu punasega ära märkida, sest neist sõnadest on saanud mürgiseened, mida ei tohi suhu võtta. Ja vaat alles siis saame edasi hakata rääkima, no kui on veel sõnu.

Aga vahel ei ole ka sõnad nii määravad kui isik, kes neid ütleb. Jah, mul oli hiljuti selline meeldetuletushetk. Samas võin kindlalt öelda, et minu sõnu ei tõlgendatud kuidagi, pigem leidus piisavalt inimesi, keda häiris minu kohalolek või mingisugusel kohal öeldud otsekohesed sõnad. Ja oligi kogu lugu. Ehk asi ei ole alati sõnades, asi on selles, et ma jäin ette.

OJA: Kui tagasi tulla küsimuse juurde, siis see on tegelikult väga hea küsimus. Muidugi ma jälgin, sest minu valdkond ei tähenda, et ma peaksin elama, klapid peas. Aga ma küsiksin siinkohal vastu: kas need inimesed, kes põevad hirmu ja karjuvad – kas nemad üldse on oma elu jooksul midagi päriselt jälginud? Sest need primitiivsed arusaamad ja hirmujäreldused mind küll seda uskuma ei suuda panna. Pigem valitseb pilkane pimedus ja väga suur rumalus, lauslollus ja lahmimine. Ja kui mõelda, et kust see siis tulnud on, ei leia ma muud vastust, kui et ju meil on siis liiga hea elu olnud. Sest kuidas muidu saaksid sellised hirmud tekkida. Ja muidugi argusest. Tohutu argus on, sest ei suudeta ennast kehtestada. Kardetakse, aga kehtestama peab end siis, kui on olukord. Seda, et sa kuskil lollusi klähvid või anonüümselt sõimled või rumalaid plakateid kannad – no mis see on?

Mina leian, et kui see rahvakillukene, kes siin maanurgas elab, jätkab samas vaimus, siis vaat just selline arg hirm on meie tee hukatusse. Nii kultuurilises kui ka keelelises plaanis. Sest millist tulevikku saab olla rahval, kes ei suuda olla avatud, printsipiaalne sisemuses, rääkides oma keeles ja ajades oma asja? Kui meid ärritab ainuüksi mõte, et «kui üks must mees tuleb meie kolgajaani-külla, oi, mis siis saab?». No siis oleks targem massiline suitsiid korraldada, kui sa ikka nii nõrk oled, et ainuüksi MÕTE hirmutab sind.

Jah, see kõik ärritab mind ja teeb tõesti kurvaks. Mina ei näe sellisel rahval perspektiivi. Siiralt, mina ei näe! Selline rahvas on hukule määratud. Ja ometi on meie hulgast võrsunud väga arukaid ja tugevaid inimesi, ent nende hääl jääb kahjuks päev-päevalt üha enam tagaplaanile. Arvestades aga, kui kiirenenud on protsessid maailmas, toimub sulandumine nagunii, ja hästi kiiresti.

Toon ühe tühise näite: kakskümmend aastat tagasi oli mobiiltelefon luksasjake. Kõigest kakskümmend aastat tagasi! Kümme aastat tagasi hakati rääkima nutilahendustest à la lähengi poodi ja saan panna sauna telefoniga kütte. Või paned auto parkima, olgugi et vahel kirud, et näe, täna ei ole levi. Palun väga, kõik see ongi olemas ja argine, iseasi muidugi, kui palju inimesed seda kõike kasutavad, aga olemas ju on.

Muutumised toimuvadki märkamatult, ühel päeval lihtsalt ongi nii. Ja kui ei tehta mõistlikke otsuseid enda sees, ei arendata ennast, siis ongi krahh. Inimene peab endaga ise tegelema, esitama ka enesele enda kohta küsimusi ja mitte lahmima. Muul juhul ei tulegi kriisist välja. Inimene ju ise loob enda ümber maailma, mida ja kuidas ta seda näeb.

Tehke siis ometi silmad lahti!

Meil on ju teadlased, kes uurivad rahvaste rännet, tuleb lihtsalt huvi tunda ja õppida, kas või tagantjärele, vaadata teiste vigu. Olla valmis ja mõista, et kui tuleb, siis tuleb, kui ei, siis ei. Aga lollilt hirmu tunda ja arguses tõmmelda… Kriisis inimene pole ju terve. Jah, osa meist ongi permanentses kriisis, ta juba sünnib ja tal on sitt olla… Järelikult tuleb endaga lihtsalt tööd teha, kui see võimalik peaks olema.

Praeguseks on aga üsna märkimisväärne osa rahvast end segi mõelnud. Seda ei tohi alahinnata, sest negatiivsel energial on sama suur jõud kui positiivselgi. Ning sageli ei olegi inimesel muud vaja kui kaasahalajaid.

(Paus.)

Aastaid tagasi ütles professor Lippmaa ühes intervjuus — majandusliku madalseisu aeg oli –, et inimesed ei taha tööd teha, nad tahavad palka saada! Oh jumal, kus läks trall lahti. Kõigis kanalites käis valimatu sõim: milline ülbus! Korraga tuli välja, et kõik eestlased tahavad tohutult tööd teha, isegi palk ei ole oluline.

(Mõrum paus.)

Aga neid teemasid me nüüd Hannesega otseselt laval ei lahka. Ehkki mingis vormis on need esil kindlasti, sest me räägime pigem eestlase olemusest.

VÕRNO: Pigem jah nii.

Kreisiraadiole on antud vist mingi kosmiline energia – viisteist aastat järjest tegutseda! Kui see olnuks kolme mehe snobism, siis oleks see sinna keldrisse, kust me Kukus kord alustasime, võinud jäädagi.

Aga usun, et võin kõigi meie kolme nimel öelda, et inimesed, eestlased, vaatamata sellele, millest me siin nüüd tunnikese kõnelnud oleme, on… Ühesõnaga, meil väga palju sõpru. Selliseid sõpru, kes oskavad ja tahavad naerda. Ja ma usun, et meil saab olema tore taaskohtumine ja räägime sellest, mis on meil keelel ja meelel ja …

OJA: Sa räägid juba nagu Jaan Tätte.

VÕRNO: Ma olengi Jaan Tätte praegu.

OJA: No päriselt, ei kutsu sedasi inimesi à la saame, sõbrad, kokku, tulge kõik, aga võtke raha ka kaasa, teeme koos pikniku, aga toidukorv tooge ikka ise. Ahoi, sõbrad, teeme kõik mulle rahaks!

(Torina lõpuks täidab ruumi ehe naer.)

Kuram, mõtlesin, et peaks ka oma sünnipäeva sedasi pidama, et kutsun külalised kohale ja siis ukse taga võtan kõigilt piletiraha pluss kingitused.

VÕRNO: Mulle rääkis just üks tuttav loo, kuidas laps käis sünnipäeval. Õhtul ema küsib, kuidas pidu oli, laps ütleb, et hästi tore ja lõbus. Päev hiljem tuli aga sünnipäevalapse vanematelt e-kiri, milles seisis: «Loodetavasti pidu meeldis, aga kuna meil oli sellega seoses ka väljaminekuid, siis palume kanda meie arvele 30 eurot.» Sõber mõtles veidi ja otsustas, et no hea küll, maksan ära. Aga igaks juhuks küsis, et kas söök oli ka sinna sisse arvestatud. Vastus tuli kiirelt: «Ei, söögiraha küsime eraldi.»

Vaat, kuhu me oleme jõudnud!

OJA: Ma loodan, et see on pigem erandlik.

Kuidas teil endil sünnipäevadega on? Peate raha eest või või rõõmu pärast?

VÕRNO: Mul on isaga ühel päeval sünnipäev ja seetõttu tähistasin 35 aastat seda päeva peaaegu täpselt ühtemoodi, koos isaga. Nüüd isa enam kahjuks ei ole, aga sünnipäeval käin tema juures kalmistul, ja viin jätkuvalt emale lilled. Midagi erilist polegi olnud, kui just Peeter ja Tarmo mind kuidagi üllatada ei kavatsenud. Tõsi, kahel korral on ka neil see vahele jäänud, sest ühel aastal oli Tarmol jalg kipsis ja teisel aastal oli Peetril jalg kipsis. Aga nemad, jah, tulid alati hommikul koogiga. Ma pildistasin kõik tordid üles, nii ongi mul terve koogigalerii, sest need olid ikka erilised tordid. Piltidega ja puha, ja mõni pilt sel tordil oli küll selline, et ma oleksin tahtnud kondiitri nägu näha, kui Leinatamm ja Oja ütlesid: «Palun joonistage tordi peale vaat see!» Ja ei ole nüüd vaja mõelda oma rikutud fantaasiaga siin ei tea mida… need olid südamlikud joonistused.

OJA: Jah, nagu näiteks kahur. Tordi peal käib ju üks korralik kahur.

Aga teie tort, Peeter? Juulikuus saab maasikaid…

OJA: Oi ei, üks korralik võileivatort pigem. Aga ma ei ole eriti sünnipäevade pidaja.

VÕRNO: See läheb kalliks ju, keegi enam ei pea.

OJA: Lapsena olid peod ikka, aga nüüd võib vabalt minna nii, et tuleb õhtul meelde: oh, homme on sünnipäev. Aga no mis siin ikka pidada ja vahel olen sootuks Eestist ära.

Aga kui teilt küsida, kui vana te olete, kas see meenub lihtsalt?

OJA: (Naerab.) Seda numbrit ma ikka tean, sest ega pidu mälu ei tugevda, pigem ikka vastupidi. Äkki just seetõttu ma mäletangi, kui vana olen, et pole pidu pidanud. Ega ma nüüd selline ka pole, et «oot-oot, mis pidu see oli, ah sünnipäev, oot, ah SEE oli sünnipäevapidu, järelikult …».

Kas esikapidu ka tuleb?

VÕRNO: Seda peab produtsendilt küsima

OJA: Vist ei tulegi, sest me sõidame järgmisel päeval ju kohe Pärnusse ja sealt Eestile ringi peale. Võrru ja Kuressaarde sõidame ka, et need, kes Hiiumaale kinni on jäänud, saavad paadiga otse Saaremaale sõita...

(Taamalt kostab produtsendi Kerl Kermese hääl): Väike pidu tuleb kindlasti, ikkagi Nordea saal ja lava. Ja selle etenduse ringreis on tõesti tähtis.  Tükk räägib ju Eestist, ja meil ei ole õigust seda ka kaugeima kandi inimesele keelata. Pealegi ei saa ju kõik Tallinna tulla.

OJA: Ahaa, sellepärast läheme sõitma, et Eestis on peale Tallinna veel kuskil mõni inimene. No siis tuleb minna! Ma muidu arvasin, et Ülemiste järvest on ääremaastunud me maa, no hea teada… Ja loo moraal: hea on ikka teatrit teha, saab üht-teist teada!

KREISIRAADIO

Tarmo Leinatamme, Peeter Oja ja Hannes Võrno 1993. aastal loodud Eesti komöödiarühmitus. Esialgu esineti samanimelises Kuku raadio meelelahutussaates, hiljem ka Eesti Televisioonis. 1993—1999 oldi vahelduva eduga eetris Kuku raadios. Paljud Kreisiraadio varasemad helisalvestised pole säilinud. Aastail 1999—2000 suundus Kreisiraadio teleekraanidele. Viimati oli Kreisiraadio meeskond tegevuses 2007. aastal. Esineti Kuku raadios ja ka vana-aastaõhtul televisioonis. Teleklippe saab vaadata portaalis Youtube.com.

Kreisiraadiot iseloomustavad absurdihuumor ja hea maitse piiril balansseerimine.

2008. aastal võitis Kreisiraadio palaga «Leto svet» Eesti eurolauluvõistluse (Eurolaul 2008). 2008. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel laul poolfinaalist edasi ei pääsenud, jäädes seal eelviimaseks ehk 8 punktiga 18. kohale.

«Eesti 99» ehk milles on point?

9. oktoobril esietenduv Hannes Võrno ja Peeter Oja roadshow «Eesti 99» toob lisaks legendaarsetele koomikutele lavale armastatud muusiku Jaan Pehki. Pehk teeb läbi etenduse olulise lavarolli ja on lisaks lavastuse helilooja.

Teatri POINT produtsent Karl Kermes:

Eesti huumoriturg on praegu sellises seisus, et kohati võib juba teha vastutustundetut üle-võlli-nalja, ilma liigse moraaliotsinguta. Tõsi, ka selles lavastuses on oma moraal sees, kuid me ei muretse üle ja ennekõike teeme hästi kõvasti nalja. Ning kes veel võiksid kõvasti nalja teha kui mitte Võrno ja Oja. Nad täiendavad teineteist nii hästi, et koos ongi just parim variant.

Tuntud lastelugu «Jussikese seitse sõpra» sai lavastuse toetuspunktiks seepärast, me ei tahtnud teha sketšikomöödiat, läbivat lugu. Jussike on meil niisiis ka omal moel olemas ja sõbrad sümboliseerivad ahvatlusi, patte, teekaaslasi. Meie eesmärk on publiku meelt lahutada ja teha seda võimalikult päevakajaliselt.

18.09.2015 21.09.2015
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto