Kuidagi läheb sedasi, et sel suvelõpu keskpäeval paistab päike ja ma näen esimest korda Telliskivi loomelinnaku sisemüüride seinajoonistusi kogu nende kirevuses.
Teisel pool pargitud autosid on aga üks pisike must konku – tegelikult on tuba nii mustjas, et päevavalguse käest tulles ei näe üldse midagi. Kohe aga selgub, et see on siiski Vaba Lava proovisaal, täpsemalt black box, kuhu kaks kolmandikku Kreisiraadiost ehk Hannes Võrno ja Peeter Oja on end enam-vähem iga jumala päev kohale vedanud. Nojah, kord algas kõik see pull samuti pimeduses, nimelt linnahalli keldris, seal, kus alustas ka Kuku raadio. Ja me kõik teame, kuhu see nali välja jõudis – telestuudiosse.
Kaameratest ei pääse nad ilmselt seegi kord, sest Võrno ja Oja kahemehelavasõu esietendub ei kusagil mujal kui Nordea kontserdisaalis. No seda ei oleks nad seal linnahalli põranda all küll osanud arvata! Aga keskkond ja kogu elu on aastatega kiirelt ja põhjalikult muutunud, ning muutub endiselt. Ent eestlane? Kes ta selline üldse on? Ihne või ahne või arg või loll? Ja kui, siis miks?
Lavast mehed igatahes ei pääse. Ega tahagi, sest miks muidu on nad 9. oktoobril esietenduva roadshowʼ «Eesti 99» nimel juba mitu kuud koos käinud. Tükk, muide, on päris ehtne teatrietendus, koos vaheaja ja ringreisiga. Laval on isegi üks ekraan, et oleks moodsam. Üks näitleja, et kõik oleks nagu teatris ikka. Üks moekunstnik, et saaks käituda nii, nagu näitleja laval ei saa. Kaks annet, et publik juba ette põnevil püsiks. Ja siis muidugi see teekond, läbi publiku alateadvuslike mõttemaastike, koos meelde tulnud tegelastega. Sel kõigel on tähendus, mis tuleb meil endil enesele luua.
«Kõik on tegelikult lihtne,» teab Oja.
Võrno vaikib ja veab varrukad randmeni. Oja tellib kohvi.
«Olen akadeemilisest teatrist (Eesti Draamateater – P. K.) mõne aasta eemal olnud. Viimased paar aastat olengi just oma asjadega tegelenud ja kinnitan: jube hästi mõjub, kui oma elu elada!» märgib Oja.
Võrno veeretab suhkrupakikest sõrmede vahel ja vaikib ikka veel.
Midagi pole parata: kui ütlesite, et kreisiraadiolikud naljad tulevad lavale, meenus kohe päev, mil te esimest korda jäädavalt kahekesi laval seisite. Oli oktoober 2014 ja Vanemuises saadeti ära Tarmo Leinatamm. Ka nüüd tulete lavale oktoobris...
OJA: Ei no … see on vist ikka täitsa kogemata. Ja sel pole vist tähtsust ka. Ega me siis mälestusetendust ei tee. Mingit müstikat siin ka pole. Muus osas on kõik väga lihtne: meile kõigile on teatud osa elada antud, ühele niipalju, teisele niipalju, ja osa elabki siis oma elu lihtsalt lõpuni.
Hannesega koos lavale jõudsime aga seetõttu, et me polnud ikka väga ammu midagi ühiselt teinud. Nüüd tuli selline mõte ja tahtmine ja nii see lavastus sündis, mitte millestki muust.