Sisukord
Päevakomm
Postimees

Nils Niitra: omad vitsad peksavad

2 min lugemist
Nils Niitra FOTO: SILLE ANNUK/PM/SCANPIX BALTICS

Olin üllatunud, millises üksmeeles Äripäeva, Eesti Päevalehe ja Postimehe ajakirjanikud oma arvamuslugudes esmaspäevase põllumeeste demonstratsiooniga seonduvat materdasid. Mõnuga loeti paari tipptegija eelmise aasta kasumeid (aga mullu nad olidki veel kasumis!), küsiti, miks peaks maksumaksja farmerite äririski kinni taguma, ning võrreldi traktoreid (töövahendeid) džiipidega.

Ma ei hakka praegu kordama, kui ebavõrdses konkurentsiolukorras on Eesti põllumehed. Ei hakka jahuma sellest, et põllumajandus pole mingi kontoritarvete äri, ega sellestki, et üle kolmandiku piimatootjatest on võtnud pangalt maksepuhkust – see on ilma naljata pankrotieelne olukord.

Pigem huvitab mind, miks järjest suurem osa poliitikutest ega ühiskonnast enam põllumeeste juttu ei mõista või pigem ei taha mõista. Veel kümmekonna aasta eest oli meil omajagu väikseid elatustalusid, kus elasid lastega pered. Kasvatati toitu oma tarbeks ja ülejäänu müüdi turul. Paljudel linlastelgi olid maal sugulased, kelle juures nähti kukke, kana, siga ja lehma. See oli elamisele, mitte kasumi teenimisele pühendunud talu.

Sellised inimesed ja nende linnas elavad sugulased moodustasid arvestatava valijaskonna, kelle huve pidid poliitikud silmas pidama. Ka valitsus maksis pikka aega lisaks Euroopa Liidu toetustele põllumeestele niinimetatud top-upʼi ehk riiklikku lisatoetust, mis pidi kompenseerima siia jõudvate eurotoetuste väiksust võrreldes Lääne-Euroopa kolleegidele antuga.

Toompeal käisid esmaspäeval paljuski suurtootjate esindajad. Kui neid nüüd ei mõisteta, siis võibki tõdeda, et omad vitsad peksavad.

Euroopa Liiduga ühinemise ajal anti riikidele põllumajandustoetuste suunamisel tegelikult üsna vabad käed. Erinevalt paljudest teistest riikidest orienteerus Eesti selgelt suurtootjate veel suuremaks kasvatamisele ning väiketalude kadumisele. Nüüd on tulemus käes ja põllumajanduses töötab veel circa 20 000 inimest ehk vaid veidi rohkem, kui on Viljandis elanikke. Selline valijaskond ei morjenda poliitikuid kuigivõrd ja nõnda ei maksta enam ka top-upʼe.

Väiketalude hääbumine on üsna otseses seoses selle lobiga, mida suurtootjad viimase kümmekonna aasta jooksul valitsuses enda kasuks tegid. Julgen arvata, et ka Toompeal käisid esmaspäeval paljuski suurtootjate esindajad. Kui neid nüüd ei mõisteta, siis võibki tõdeda, et omad vitsad peksavad. Nende ettevõtete suurus ja vahepealsed röögatud kasumid ei meenuta kellelegi enam seda väikest talukohta, kus olid lehmad ja kanad. Sellise talu abistamise suhtes oleks maksumaksja tunduvalt heatahtlikum, aga linlasel pole enam maal sugulast, kes majandaks väiketalus, sest väiketalusid lihtsalt ei ole. Emotsionaalne side on kadunud.

Ometi kutsun minagi üles valitsust Eesti põllumehi toetama. Esiteks kannatavad praeguseski kriisis enim just nüüdismõistes väiketootjad, kelle poolesaja lehma piimale enam järele ei tulda. Teiseks kuulub suur osa Eesti põllumaast ja taludest endiselt eestlastele ja kui me omi ei aita, siis kasutavad välismaised kontsernid kriisi ära ja ostavad massiliselt maad kokku. Suuremast saab veel suurem, põllumajandus muutub linlasele veelgi võõramaks ning toidu kvaliteet taandub lõplikult kvantiteedi ees. 

Seotud lood
17.09.2015 19.09.2015
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto