Sisukord
Juhtkiri
Postimees
22.09.2015
Eesti Eesti mehed kuuluvad Euroopa pikkade hulka Male Mälumäng Dilbert Horoskoop Hoolekandeteenused: pagulaskeskus võiks olla Vägeval Palju õnne Eesti lühiuudised Võrumaal avariis hukkunud neiu oli sõidukijuhi elukaaslane Tagakülg Võrumaa metsa püstitati kõlakojad loodushäälte kuulamiseks Sester: Riigieelarve panustab julgeolekusse ja majanduskasvu Riigikohus asub Toobali ja Laasi kaasust arutama oktoobris Esikülg 22. september Ministeerium valmistab ette plaani kliimamuutustega kohanemiseks Liikumisnädal algas innustava kepikõnniga Majandus Seppälä läheb kasumi teenimiseks tagasi minevikku Majanduse lühiuudised Volkswagen pettis mastaapselt Välismaa Välismaa lühiuudised Konservatiivne analüütik soovitab Ühendriikide lähenemist EL valmistub uueks teravaks pagulasaruteluks Arvamus Anne Sulling: Merkeli-Junckeri poliitika on pigem probleem kui lahendus Juhtkiri: inimese päev Aivar Reinap: viimne kartulivõtt Postimees 1935. aastal: lennuk kõigile – mootorratta asemele astub aeroplaan Ahto Lobjakas: Türgi, Euroopa uksehoidja Arnold Rüütel: panus maaelule on panus jätkusuutlikule Eestile Kultuur Tõnis Savi – avaliku ruumi revolutsionäär Ivo Lill pani klaasi tantsima Sport Spordi lühiuudised Inglannad näitasid Tallinnas võimu Väljavilistatud MVP suur triumf Rohkem raha nõudvad kohtunikud keelduvad vilistamisest Ujujad uue laine ootuses Tartu Tartu kunstimuuseum tahab ERMi maja Gandhi sõnum ei aegu Turu tänava ääres käib kergliiklustee ehitus Kaks tilka väga head oliiviõli ja üks itaalia mees Itaallane õpetab keelt ja ehitab oma baari Kuum Sitsiilia köök aurab siinsamas Tartus Meelelahutus Koomiks Sudoku

Juhtkiri: inimese päev

2 min lugemist
FOTO: Urmas Nemvalts

Mõelge, et olete ema või isa, kes peab jõudma varahommikul lapsed lasteaeda viia. Kui väikesed järeltulijad on õppinud ütlema «ei taha», nõuab märkimisväärset vaimujõudu ainuüksi veenmine, et tuleb panna riidesse. Siis tuleb eraldi läbirääkimisi pidada just sellele päevale kohaste jalanõude ja veel mitme-mitme asja üle.

Siis autosse või bussile. Lasteaias taas riiete vahetamine. Mõned tervitussõnad lasteaia õpetajaga. Siis kalli-kalli ja lehva-lehva lapsele. Seejärel kiiruga autosse, liiklusse ja lõpuks tööle. Hilisel pärastlõunal uuesti lasteaeda, siis lastega mõnda huviringi või eelkooli. On vaja poes käia, süüa osta. On vaja tuhat muud asja ajada – alates kõigi pereliikmete juukselõikusest kuni loomaaias, teatris ja kinos käimiseni.

Ja siis, kõige pakilisemate toimetuste vahel avastad, et harjumuspärasel teekonnal on tänav suletud. Sõida ringi või kõnni jala – hilinemise hinnaga. On autovaba päev. Tahaks vanduda.

Kes siis poleks üldsõnaliselt nõus sellega, et jala kõndimine ja jalgrattasõit on kiiduväärt tegevused? Kõik on poolt, kuni see ei löö sassi nende endi päeva. Just sedasama päeva, mil tingimata on vaja jõuda punktist A punkti B võimalikult väikese aja- ja närvikuluga.

Sa võid oma hinges olla kuitahes nõus roheliste eesmärkidega, ent kui viisakal moel hinges püsimiseks on vaja just täna autoga sõita, siis sa ka teed seda. Sellised hetked tähendavad tegelikult kohtumist meie elukorralduse struktuursete puudustega, igapäevaelu ja globaalsete eesmärkide ühitamatusega.

Üks tänase lehe lugu põrutab: kliimamuutustega peab hakkama kohanema. Globaalne soojenemine toob ka Eestile probleeme, millest loodus meid seni säästnud on. Kultuurikülje intervjuus unistab arhitekt Tõnis Savi inim- ja rattakesksemast linnaruumist. Unistab sellest, et tulevikus saaks ta poeg turvaliselt kooli jalutada. Miks ei peaks saama? Kaubanduskeskuste ajastu, valglinnastumine ja paratamatuna näiv auto(tee)stumine on meie elu tundmatuseni muutnud.

Elame keskeltläbi üha kaugemal kohtadest, kus meil endil ja meie lastel on vaja iga päev käia. Neile tendentsidele oleks juba ammu tulnud vastukaaluks seada arukas, inimkeskne linnaplaneerimine. Samas keeldude ja käskudega on õnnestunud näiteks Tallinna vanalinn muuta turistilõksuks, kuhu kohalikul inimesel on üha vähem asja.

Igal inimesel ja perekonnal eraldi võetuna on väga raske elada «autovaba» elu, kui avalik võim oma ruumilise planeerimise ja paljude muude poliitikatega seda ei toeta. Rohelise elu eesmärk pole see, et inimesed peavad kõik muud eesmärgid ja igapäevatoimetused kõrvale heitma. Siht on ikkagi, et seesama inimene, tema pere saaks ennast teostada, ent seda minimaalse võimaliku ökoloogilise jalajäljega.

Seotud lood
21.09.2015 23.09.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto