Mõelge, et olete ema või isa, kes peab jõudma varahommikul lapsed lasteaeda viia. Kui väikesed järeltulijad on õppinud ütlema «ei taha», nõuab märkimisväärset vaimujõudu ainuüksi veenmine, et tuleb panna riidesse. Siis tuleb eraldi läbirääkimisi pidada just sellele päevale kohaste jalanõude ja veel mitme-mitme asja üle.
Siis autosse või bussile. Lasteaias taas riiete vahetamine. Mõned tervitussõnad lasteaia õpetajaga. Siis kalli-kalli ja lehva-lehva lapsele. Seejärel kiiruga autosse, liiklusse ja lõpuks tööle. Hilisel pärastlõunal uuesti lasteaeda, siis lastega mõnda huviringi või eelkooli. On vaja poes käia, süüa osta. On vaja tuhat muud asja ajada – alates kõigi pereliikmete juukselõikusest kuni loomaaias, teatris ja kinos käimiseni.
Ja siis, kõige pakilisemate toimetuste vahel avastad, et harjumuspärasel teekonnal on tänav suletud. Sõida ringi või kõnni jala – hilinemise hinnaga. On autovaba päev. Tahaks vanduda.
Kes siis poleks üldsõnaliselt nõus sellega, et jala kõndimine ja jalgrattasõit on kiiduväärt tegevused? Kõik on poolt, kuni see ei löö sassi nende endi päeva. Just sedasama päeva, mil tingimata on vaja jõuda punktist A punkti B võimalikult väikese aja- ja närvikuluga.
Sa võid oma hinges olla kuitahes nõus roheliste eesmärkidega, ent kui viisakal moel hinges püsimiseks on vaja just täna autoga sõita, siis sa ka teed seda. Sellised hetked tähendavad tegelikult kohtumist meie elukorralduse struktuursete puudustega, igapäevaelu ja globaalsete eesmärkide ühitamatusega.
Üks tänase lehe lugu põrutab: kliimamuutustega peab hakkama kohanema. Globaalne soojenemine toob ka Eestile probleeme, millest loodus meid seni säästnud on. Kultuurikülje intervjuus unistab arhitekt Tõnis Savi inim- ja rattakesksemast linnaruumist. Unistab sellest, et tulevikus saaks ta poeg turvaliselt kooli jalutada. Miks ei peaks saama? Kaubanduskeskuste ajastu, valglinnastumine ja paratamatuna näiv auto(tee)stumine on meie elu tundmatuseni muutnud.
Elame keskeltläbi üha kaugemal kohtadest, kus meil endil ja meie lastel on vaja iga päev käia. Neile tendentsidele oleks juba ammu tulnud vastukaaluks seada arukas, inimkeskne linnaplaneerimine. Samas keeldude ja käskudega on õnnestunud näiteks Tallinna vanalinn muuta turistilõksuks, kuhu kohalikul inimesel on üha vähem asja.
Igal inimesel ja perekonnal eraldi võetuna on väga raske elada «autovaba» elu, kui avalik võim oma ruumilise planeerimise ja paljude muude poliitikatega seda ei toeta. Rohelise elu eesmärk pole see, et inimesed peavad kõik muud eesmärgid ja igapäevatoimetused kõrvale heitma. Siht on ikkagi, et seesama inimene, tema pere saaks ennast teostada, ent seda minimaalse võimaliku ökoloogilise jalajäljega.
