Sisukord
Kolumnistid
Postimees

Olev Remsu: huvitav, kas häbi ei ole?

5 min lugemist
Olev Remsu FOTO: Ergo Kuld

Altkäemaks on feodalismi rudiment, nõnda et keskaeg elab mõneti uhkelt edasi. Muidugi on altkäemaksu saajale oluline raha, ent veel tähtsam on talle alluva (vasall)sõltuvus. Tühja sellest riigist, peaasi, et tengelpung on paks, kirjutab kirjanik Olev Remsu.

Kirjutasin allpool oleva loo mõned päevad tagasi. Nüüd lõi välk sisse. Edgar Savisaar kinni peetud! Kapo kahtlustab teda selles, et ta on korduvalt altkäemaksu võtnud! Veel mitut inimest kahtlustatakse altkäemaksu andmises, võtmises või vahendamises. Ja summad küünivad sadadesse tuhandetesse. Mitmel pool toimuvad läbiotsimised.

Vaatasin otseülekandes pressikonverentsi riigiprokuratuuri saalist, mille andsid riigiprokurör Lavli Perling ja kapo juht Arnold Sinisalu. Ja korraga täitus mu süda uhkusega. Jah, me elame õigusriigis. Jah, kõik toimub korrektselt, nii nagu läänelik-demokraatlik jurisdiktsioon ette kirjutab. Ka ajakirjandus on tasemel. Ja ka siis, kui kohus peaks tõesti kunagi Savisaare ja teised asjaosalised õigeks mõistma, oleks kõik korras. Järelikult on meie kohuski läänelik-sõltumatu. Jõuaks vaid kaasus kiiremini kohtusse, saaks lõplikku selgust, poleks vaid tavapärast venimist!

Tallinna Sadama endised juhid Ain Kaljurand ja Allan Kiil on altkäemaksu võtmise kahtlustusega paigutatud Rootsi kardinate taha. Jutt käib miljonitest!

Tuleb meelde, et Jaan Tõnisson pakkus korruptsiooni asemele omasõna kõlberüüste. Milline kena uusus! Võtkem pruuki!

Ma ei tea, kas mul ongi õigust asja arutada, kuna mulle pole keegi altkäemaksu pakkunud. Või siiski? Üks kehvade teadmistega piiga ütles eksamil vastates kehakeeletsi, et…  Aga vahest oli see õppejõu soovmõtlemine. Juhtub rikkamategagi.

Ent ma olen andnud! Ja eks seegi ole karistatav…

Lätis ja Poolas tahtis politseinik minult 100 eurot, justkui poleks ma lasknud üle tee jalakäijat, kui too mööda sebrat seda teha tahtis. Euroopa on tõesti ühtne, nii ühes kui teises riigis kasutati ühte ja sama riugast.

Kuulsin, et austusest eestlaste vastu lubame teil vastutuleku korras maksta selle raha enda kätte, muidu me paigutaksime teie auto politseiparklasse, te lähete panka, maksate seal trahvi ära, kõige paremal juhul homseks tuleb pangast selle kohta teatis ning siis saate te oma auto kätte, kui parkimise eest ära tasute, kuulsin ma korravalvurilt. Süda täitus uhkusega! Olen austatava rahvuse liige!

Ka too jalakäija käitus nii Lätis kui Poolas ühtemoodi – esmalt seisis naine seljaga sõidutee poole, kui mina hakkasin sebrani jõudma, keeras ta end äkitsi ringi ning hakkas kähku üle tänava sibama. Vaata, et jookseb sulle vastu autoust. Mõnekümne meetri kaugusel nurga taga valvas politseiauto, huile, peatumiskäsk ja kõik muu. Autos demonstreeriti mulle minu patuprohmakat videoklipilt. Elektroonika on neil arenenud. Ei, Euroopas leidub ka erinevusi! Lätis kauplesin ma nõudmise 20 ja Poolas 50 euro peale.

Mõni aasta tagasi sõitsime Tiit Pruuliga Tadžikistanis mööda mägiteed Horogist Dušanbesse. Vasakul üle Pandži jõe terendas Afganistan, ees aina miilitsad ja miilitsad. Igas kurus pidasid nad meie väikese liinibussi kinni, ei esitanud juhile ainukestki süüdistust ning bussijuht ulatas võimumeestele avalikult ja vähegi protesteerimata väikese väärtusega kupüüri. Altkäemaksust oli saanud tollitariif, võib-olla ka teemaks. Ühtsest riigist feodaalvaldused.

Keel paneb kõik paika, etümoloogia avab saladused.

Eesti keeles ütleme me altkäemaks, vene keeles on взятка (взять on vene keeli võtma), eestlane andis, vene tšinovnik võttis raha, ühel pool domineeris üks, teisel pool teine suund ning lõi keelde sõna. Eesti keele paralleelvorm «pistis» näitab altkäemaksuga samasuunalist liikumist. Et paragrahvid teevad nende kahe süüteo vahel vahet, on hea ja näitab meie õigusteadvuse taset, ent ei puutu praegu teemasse. Inglise bribery tuleneb nimisõnest bribe, mis jõudis inglise keelde vanaprantsuse keelest ning tähendab varastatud asja.

Altkäemaksusse segatu võib olla ühtaegu andja ja võtja, vaid alumisel pulgal olija on ainult kas andja ning kõrgeimal astmel troonija üksnes võtja.

Seal Tadžikistanis miilitsate väljapressitud raha ei jää vaid õnnetuile korravalvuritele. Olenevalt traditsioonist ja kokkuleppest peavad nad umbes poole saagist andma oma otsesele ülemusele, too oma ülemusele, too oma ülemusele, kuniks päris tippu välja. Ja nii teevad kõik. Ministrite kätte koguneb miljoneid. Ent minister ise on oma ametikoha tegelikult valitsejalt ostnud, see suur väljaminek vajab kompenseerimist.

Aeg-ajalt kuuleme-loeme seda, et altkäemaksu andmise-võtmise eest inimesi karistatakse, seda juhtus isegi nõukogude perioodil. Kui keegi ei täitnud oma kohust ja jättis määratud osa korjatust ülespoole edasi andmata, lavastati teiste hirmutamiseks ja distsiplineerimiseks kõmuline protsess, et kõik asjaosalised altkäemaksu ketis käituksid nii, nagu on ette nähtud.

Alla Dudajeva kirjeldab oma mälestustekogumikus «Miljoni esimene», kuidas tol hetkele Itškeeria Tšetšeeni vabariigi president Džohhar Dudajev ei saanud ministeeriumeis saamatutest lullilööjatest kuidagi lahti.

Nende meelest tehti neile kisendavat ülekohut, kui neile vallandamisotsus lauale pandi. Nende koht oli neile feodaalvaldus, mille nad olid saanud kas pärimise teel (onupojapoliitika ja/või tribalismireeglite järgi), või siis teenistusaadlikena olid nad sinekuuri endale ostnud või muude teenete eest saanud. Ja justkui mitte kellelgi polnud õigust neilt nende perekonna varandust ära võtta!

Küsime: kas meie sadamajuhid olid endale kõrged ja priskelt tasustatavad ametid ostnud? Sel juhul võtsid nad raha ju omajagu korporatiivse õigusega, kulutused marjamaale pääsemiseks vajasid tasategemist.

Te mõtlete, et meie kultuuris seda ei ole? On küll! Nõukogude ajal ostsid kõik kelnerid ja taksojuhid endale koha, toona olid need riigiametid nagu praegu Ain Kaljuranna ja Allan Kiili endised tööpostid, kus sa võid ennast tunda kuninga kassina.

Küsime veel: mitmendad lülid ahelas olid meie sadamajuhid? Kellelt nad raha said, kui palju nad tohtisid endale jätta ning kui palju pidid edasi andma. Ja kellele? Tahaksin väga, et tõde selguks, prokuratuur ja kapo selle uurimistöö käigus avastaksid ning suudaksid kohtus tõestada oma versiooni.

Hüved ei pruugi väljenduda ainult rahas. Päris veider lugu, et Läti raudteejuhi auto pagasist avastati pool miljonit kupüürides. Kilekotid kuuluvad muinasaega! On peidetumaid viise – kellegi tütar saab Londonisse õppima, kellegi mõjualune inimene pannakse poliitametisse, keegi uhkeldab klantsajakirja esikaanel, ajab  televisioonis tihti topakat juttu. Ka eksamit võib sooritada nii ja naa. Käsi peseb kätt.

Altkäemaks on feodalismi rudiment, nõnda et keskaeg elab mõneti uhkelt edasi. Muidugi on altkäemaksu saajale oluline raha, ent veel tähtsam on talle alluva (vasall)sõltuvus. Rahaandmisega demonstreerib alluv oma kuulekust, ettenähtud protsendi edasitoimetamisega oma truudust. Kokkuvõttes tähendab see isiklike materiaalsete huvide absolutiseerimist, ühiskonnahuvide täielikku kõrvale heitmist. Tühja sellest riigist, peaasi, et tengelpung on paks!

Huvitav, kas häbi ei ole?

Ühe õigus-/õiglussüsteemi kõrvale ja sisse on rajatud teine, samuti loogiline, samuti põhjendatud, nagu esimenegi, mis kõigile on näha ning mille reegleid võib seadusekogumikest lugeda. 

Tallinna Sadama kaasuses räägitakse summast 30 miljonit eurot, seda raha tahtnud poliitikud saada praamiühenduse andmise eest ühelt laevafirmalt. Enamik inimesi tunneb seda rahanumbrit kuuldes vastikust, ent mõnes ringkonnas on see uhkuse asi. Tõeliselt kõrge mäng, mitte mingi ninapidi mullas songimine!

Ka paralleelõigussüsteemis on oma au- ja väärikusemõiste, ka seal on inimestel aumeeste reputatsioon, ka seal jagunevad inimesed korralikeks ja usaldusväärseiks ning neiks, kes võivad reeta. Varaste korporatiivne aumõiste sisu on umbes selline: tõmbasin peenelt nad paljaks, nood lollid ei märganudki. Ärimeestel selline: tegin kohutavalt vahelt, määrisin neile prahti kaela, nood lollid ei taibanud mõhkugi. Politikaanidel selline: õnnestus oma kometiga häältekuhja kokku ajada, siin on oma nipid, kuid pööblit haneks tõmmata. Ja omad poisid saavad aru, tunnustavad.

Olime 2014. aasta korruptsioonitajumise mõõdupuus (CPI – corraptsion perception index) koos Prantsusmaa ja Katariga maailmas austusväärsel 26. kohal, meist eespool polnud mitte ühtegi kunagi Moskvast sõltunud territooriumi. Usun, et korruptandid vaid irvitavad nende numbrite üle, ent mina olen uhke. Tuleb meelde, et Jaan Tõnisson pakkus korruptsiooni asemele omasõna kõlberüüste. Milline kena uusus! Võtkem pruuki!

Saame näha, kas Tallinna Sadama kaasus (juhul kui kahtlustus tõeks osutub) tõstab või alandab meie positsiooni? Ühelt poolt ju paljastuks meie ühiskonna tõeline pale. Ikka leidub meil osavaid ja  salakavalaid ahnitsejaid, kes on raha nimel valmis kõigeks. Ja poliitikuid, šantažeerivad oma võimuga! Ja kui palju selliseid võib tegelikult olla? Aga teiselt poolt – ühiskonna enesekaitsemehhanismgi on valvel, avastab kõik närukaelad.

Seotud lood
22.09.2015 24.09.2015
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto