Sisukord
Kolumnistid
Postimees
26.09.2015
Eesti 4lk lühiuudised Eestis tabati iraaklastest inimsmugeldajad lk4 laiem veerg Mälumäng Palju õnne Horoskoop Male Kanakull harjutab saagipüüki Dilbert Tagakülg Esikülg 26. september Keskerakonna ootamatu kihk sularaha järele Vaata ette, Raudsik Purunenud lootused Maksumaksja raha uputamine Patarei kindluse rüüstajatel jääb õigust ülegi Majandus Purunenud lootused Välismaa Välismaa lühiuudised Per Catalunya!* Ukraina kardab Süüria varju jääda Balti riigid iseenesest Moskvat ei huvita Arvamus Savisaare piinlik häma Postimees 1911. aastal: põua lapsed naeravad, vihma lapsed nutavad Päeva karikatuur Peeter Langovitsi tagasivaade: Paldiski tagasi Eestile Egle Pullerits: milleks lastele šampus? Juhtkiri: soovitused rahvaesindusele Tiit Rosenberg: salaseltsist Eesti riigini Mart Kivastik: sead Kultuur Nädala plaat. Kaleidoskoopilise müra ilu Vanad uusromantikud Aja auk. Kanada nipernaadilik preester rodeo.tumblr.com XXXX Ainus, mis jääb, on biit Rytmimusiikin monitaituri ottaa iisisti Juhan Ulfsaki aeg, koht ja inimesed Mida arvab Postimehe žürii filmist «Roukli»? Liina Vahtrik: Elu ongi hernes, hea ja halb kenasti keras koos Sport Spordi lühiuudised Peep Pahv: võimumeeste rollimängud ja ebamõistlikud otsused spordiülekannete rahastamisel Kui kõige parem on liiga noor Higi hakkab rääkima, kuidas trenn möödus Tallinn Patarei kindluse rüüstajatel jääb õigust ülegi Tarbija Noor ema sai töövaidluskomisjonis õiguse Võrdne kohtlemine pole pelgalt lendlause Jurist vastab AK Nädala plaat. Kaleidoskoopilise müra ilu Meie enda «piinatud geenius» Vanad uusromantikud Aja auk. Kanada nipernaadilik preester rodeo.tumblr.com XXXX Rytmimusiikin monitaituri ottaa iisisti Teeme rahval tuju paremaks Mida arvab Postimehe žürii filmist «Roukli»? Juhan Ulfsaki aeg, koht ja inimesed Kadriorg ootab arendust Sõbralik Eesti Palju õnne, härra peaminister! Värvikate loomade nauditav romaan Ainus, mis jääb, on biit Rein Veidemann: kolmanda ärkamisaja ootel Tiit Rosenberg: salaseltsist Eesti riigini Arter Uus saade moehuvilisele Muusik, kelle teater ära sõi Marissa Mayer: uni on nõrkadele! Freud ja Eesti mõttelugu Ajarännak Villu Tammega Liina Vahtrik: Elu ongi hernes, hea ja halb kenasti keras koos Kaja Kallas: naeratuse hind Aitab targutamisest. Tegudele! Meelelahutus Koomiks Sudoku

Rein Veidemann: kolmanda ärkamisaja ootel

5 min lugemist
Rein Veidemann FOTO: Postimees.ee

Essee alustuseks tahaksin meenutada eesti kirjanduse ühe tüviteksti, meile lausa verre imbunud Oskar Lutsu «Kevade» alguslauset: «Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.» Vanemuise seltsi tähtpäevaga seoses kõlaks see lause ümber öeldult nii: «Kui Johann Voldemar Jannsen 1863. aastal Pärnust koos perega Tartusse kolis ning järgmisel aastal sealsamas üle-eestilise ajalehe Eesti Postimees käima lükkas, oli maarahvas oma eesti päritolust ja tulevikust juba maigu suhu saanud.»

Mõndagi oli tõesti juhtunud, mida praegu teame eelärkamisaja nime all. Olid Õpetatud Eesti Selts ja Faehlmanni «Eesti muistendid», tõsi küll, veel saksa keeles. Oli Kreutzwaldi «Kalevipoeg», mis rahvuse sünnitunnistusena hakkas elama alles tosin aastat hiljem, Eesti Üliõpilaste Seltsi «Kalevipoja õhtutel».

Aga samas oli paljudes peades ja eeskätt «maa soolana» tuntud õpetajaskonnas toimunud diskursiivne pööre: hakkasime end nimetama muistse Sveebimere lõunakaldal asunud hõimu nimega, keda esmakordselt 98. aastal pKr oli maininud Vana-Rooma ajaloolane Tacitus. Vähe sellest, et võtsime omanimeks meile antud nime, see muutus kohemaid ka koguduse üldnimeks. Sest oli ju seesama Jannsen, kes 1857. aasta Pärnu Postimehe esimeses numbris pöördus lugejate otsekui koguduse poole: «Armas eesti rahvas.» Ja oli ka seesama Jannsen, kes «Kalevipoja» kandlemängijast Vanataadi tulevase seltsi peaingliks tõstis.

Ning oli ka tema tütar Lydia Jannsen, kes esimesel Tartu-aastal debüteeris isa hellitava eeskõne saatel jutukoguga «Ojamölder ja tema minia» (1863), pälvides küll vana kirjaviisi järgimise ning familiaarsuse pärast Kreutzwaldi nöökimise. Ent kulus ainult mõni aasta ning Lauluisast ja Emajõe ööbikust said liitlased. Nõnda võimegi piduliku paisutusega öelda, et eesti kultuuriusul on oma püha kolmainus, ainult selle vahega, et poja asemel on tütar – isa Jannsen, tütar Lydia ja püha vaim Kreutzwald.

Kolmas ärkamine tähendakski taasärkamist kultuurrahvusena, mis omakorda tähendab keskendumist kultuurilise järjepidevuse hoidmisele.

«Ärkamise» metafoor, mille religioosselt ilmutuslik sisu rõhutab ärkamist pimedusega võrdsustatud surmast või unest valgusesse, pärineb luteri usu sees tekkinud ekstaatilisest vennastekoguduse liikumisest. Sel taustal saab mõistetavaks, miks pakkus Jakobson 1867. aasta juulis ilmunud «Emajõe ööbiku», «rahvusliku paatose helisevaks avaakordiks» (Sirje Olesk) saanud luulekogu anonüümsele autorile nimeks Koidula. Juba ülal nimetatud Jaan Undusk on täheldanud, et «tõusev eestlus on oma mõjukaima juhi Carl Robert Jakobsoni nägemuses uus puhtam kristlik kogukond, uus sekt uuendatud pühanimega, nimega, mis tõotab uut, tõelisemat elu samavõrd, kui tõotas seda keskaegsele kristlasele Jeesus Kristus».

Veenvaks kinnituseks 19.–20. sajandi vahetusel välja kujunenud risoomse eestluse olemasolust sai 1905. aastal vallandunud Noor-Eesti kultuuriliikumine. Gustav Suitsu sõnastatud deviis «Olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks!» ning «Enam euroopalist kultuuri!» rõhutas ju seda, et eesti identiteet peab endale peale ehitama piltlikult öeldes veel ühe korruse. On sümboolne, et rahvusriigi loomine 1918–1920 satub ühte Tartu Ülikooli asutamisega rahvusülikoolina 1919.

1980ndate keskpaika ja lõpuaastaid on nimetatud teiseks ärkamis- või taasärkamisajaks. Ei saa aga öelda, et vahepeal oli pimedus. Pool sajandit jätkas Eesti riik varjuelu inimeste mälus ja institutsionaalselt paguluses, eesti kultuur aga valdavalt vastupanurežiimil uue, võõrast kultuurist laetud võimu all. Kui siiski sooviksime kasutada «ärkamise» tähistamiseks sellele eelnevat uneseisundit, siis oli eesti kultuur kõik need aastakümned une viiendas faasis – nn REM-une (Rapid Eye Movement) staadiumis. See on paradoksaalne uni, unenägude nägemise staadium, mis välisele vaatlejale on nähtav magaja silmamunade kiire liikumisena.

Pangem end selle, ükskõik mis ilmakaarest pärit välise vaatleja seisusse. Ja ta näeb, kuidas selle rahva silmamunad liiguvad laugude all väga kiiresti, väga tundlikult. See vaatleja tuleb 1969. aasta üldlaulupeole, ta loeb 1960ndate põlvkonna luulet, vaatab näitusesaalis sama põlvkonna kunstnike töid, käib Vanemuise teatris Hermaküla ja Toominga etendustel, osaleb noorte intellektuaalide kirglikel koosolekutel, kuuleb noore Pärdi, Tormise, Räätsa, Tambergi heliteoseid ja saab aru: see rahvas ja kultuur elab veel, sel rahval on ees suur tulevik.

Need mitmeks põlvkonnaks laugudega varjutatud silmad avanevadki laulvas revolutsioonis. Alo Mattiisen kirjutab viis isamaalist laulu ja Tõnis Mägi laulab oma ning kogu rahva «Koitu». Heinz Valk aga kuulutab: «Ükskord me võidame niikuinii!» Mõelgem selle fraasi süvastruktuurile ja me avastame, et selles kordub «Kalevipoja» eepose viimase kaheksa rea sõnum, mida juhatab sisse «Aga ükskord algab aega...».

See aeg jõuabki kätte. Riik saadakse tagasi, maal tekkivad uuesti peremehed, kõike läbivaks nähtamatuks käeks saab turg, vabadus ulatub äärest ääreni. Ent ajalaval, kuhu Eesti nüüd astub, on kulissid tundmatuseni vahetunud. Globaliseerumisega koos pääseb valitsema kõige suhtelisuse hegemoonia. Inimesed ja terved rahvad muudetakse taas vahendiks poliitilise ülevõimu saavutamiseks. Alanud on looduse võimalik, et pöördumatu erosioon. Demograafilised plahvatused haaravad piirkondi, mille kandevõime on nõrk.

Korporatiivsus ja koondumine majanduses, hüvede ülimalt tasakaalutu jaotus – see on meie igapäevane tõelus. On väikeste, igamehetõdede maailm. Ja on ajastu, milles eelmodernimist või lausa keskajast pärit mõtte-, väärtus- ja tegutsemismallid külgnevad modernismi ja järelmodernismi mudelitega. Pudru ja kapsad, kaosega piirnev määramatus, info kurdistav üliküllus, milles mõjule pääsemiseks vajatakse aina uusi sõltuvust tekitavaid doose, agressiivsust ja hüsteeriat.

Ma ei ole esimene ega ainus, kes seda kokkuvõtet siin teeb. Hea sõber ja õpetaja Toomas Paul on mitmel korral ning erinevatest aspektidest maailma tänast seisundit vaagides jõudnud pessimistlikule tõdemusele inimkonna eksperimendi võimalikust lõpust. Tõepoolest, ei ole silmapiiril kinnitust sellele, et Jumal ei loobuks meist kui eksitusest. Kas seegi on nüüd uni, küsib väsinud, hirmunud või ka aadetes pettunud hääl. Kas oleme üksnes omaenda õnne ja edukuse jahtimisel otsekui uneskõndijad? Mis on siis üldse veel see, mis väärtustab või koguni õilistab elu ja elamist Eestis?

Vastan: selleks on kohustus, mis tõuseb suurte esivanemate haudadelt, Tartus Raadilt ning Viljandi ja Pärnu vahele jäävalt Kurgjalt, Tallinna Metsakalmistult, külakalmistutelt, kirikuaedadest. See on kohustus, mis ajendab otsima meie enda eluruumist seda ainulist, mida me ei vaheta mitte millegi muu vastu. Kolmandat ärkamisaega – kui see on ootamist väärt – pealistab deviis: «Olgem eurooplased, olgem maailmakodanikud, kuid saagem tagasi eestlasteks!» Kibeduse tunnil on nii mõnigi kodanik Eesti Vabariigi aadressil öelnud, et see on EV-nimeline aktsiaselts, ja tal võib olla selleks isegi põhjust olnud. Vastukaaluks seadkem siis uue ärkamisaja keskmeks Eesti kui ühe suure mittetulundusühingu kujund. Töö, mida tehakse, ja kõik, mida teenitakse, läheb tagasi investeeringutena kestmisesse.

Uus ärkamine või õigupoolest tagasiärkamine oleks ausaks tunnistuseks, et me ei ela maailmale, vaid üksnes iseendale, oma rahvale, siinsele eluruumile. See on tsentripetaalne, keskmeteadlik elu, mille eelduseks on valitsejate rahuleping rahvaga, usaldus, mille kriteeriumiks pole tsükliliselt korduvad valimised, vaid omandatud eesõigus teenida riiki ja ühiskonda. Kui see usaldus on taastatud või saavutatud, alles siis saame toetuda igipõlisele sisemisele häälele: «Me saame hakkama, me suudame!»

Viimane veerandsada tundus, et saame rahumeelselt kivi kivi haaval taas üles ehitada Eesti kui rahvakodu, korvata sõjajärgsed kaotused ja harjutada end olukorras, kus ühe rahvuse nimega riigis elab neljandik teist päritolu rahvast. Näis, et olemegi juba saavutamas seesugust väärikat enesekindlust. Ent just võimu uus võõrandumine, valitsemise ülbus, puberteetlik rapsimine, erakondlikud liivakastimängud, autoriteetide puudumine on õõnestanud võimalust end ühtsena tunda uute väljakutsete ja ohtude ees.  

Kolmas ärkamine tähendakski taasärkamist kultuurrahvusena, mis omakorda tähendab keskendumist kultuurilise järjepidevuse hoidmisele. Eestimeelsus ei ole tõu ega rassi, isegi mitte usutunnistuse küsimus, vaid kultuurilise olemise topoloogia, see, kuidas me tähistame oma ruumi, ja see, mis keeles me siin suhtleme ning loome uut tegelikkust. See on inklusiivne, kaasav, endasse lülitav suhe teise. Ja kui me niimoodi relvastatuna astume teiste rahvaste ja riikide ette, istume mistahes läbirääkimislaudade taha, siis saadakse aru, et me ei ole seal ainult huvide sobitamiseks, vaid oleme varustatud eksistentsiaalse käsulauaga.

Kui alustasin esseed Lutsu «Kevadega» – mis ju teosena juba pealkirjast alates tähistab samuti ärkamisaega –, siis tahaksin sellega ka lõpetada. Õigupoolest tahaksin, et koos võtaksime küsivalt ja otsivalt mõtelda edasi «Kevade» esimese lause niisugusest parafraasist: «Kui Vanemuise selts tähistas oma 200. sünnipäeva, siis...» Jah, mis oli siis juba alanud ja mis oli lõppenud? Ilmselt väga palju, kui mitte kõik. Aga isegi selle kõige muutumises jääb üks asi muutumatuks. See on lootus.

Essee aluseks on kõne Vanemuise seltsi 150. aastapäeva aktusel 4. septembril 2015 Tartus Vanemuise teatri väikeses majas.

Seotud lood
25.09.2015 28.09.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto