R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhan Ulfsaki aeg, koht ja inimesed

Eksklusiivsed kaadrid filmist «Roukli»
Heili Sibrits
, kultuuritoimetuse juhataja
Juhan Ulfsaki aeg, koht ja inimesed
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Juhan Ulfsak
Juhan Ulfsak Foto: Toomas Tatar
  • Minus puudub soolikas, mis seaks nahavärvi või rahvuse inimlikkusest tähtsamaks.
  • Lavastamisest Eesti Draamateatris: kunsti võiks rohkem teha ka suurtel lavadel.
  • Teatril on võime tekitada emotsioone, seega võiks mõelda, miks sa seda teed.
  • Ma ei suudaks iial teha aastas kolme tükki, mul lihtsalt pole nii palju ideid.

Kuidas olla inimene? Aga hea inimene? Neile küsimustele otsivad vastust sõja eest põgenenud intellektuaalid Veiko Õunpuu uues mängufilmis «Roukli», kus teeb suurepärase rolli  Juhan Ulfsak. 

«Ma ei otsi praegu uut sooja kohta või pesa. Tegelikult on mu pesa siin. Naudin seda, et teen erinevaid asju,» tunnistab Juhan Ulfsak Von Krahli teatri suitsunurga rohelisel diivanil istudes.

On esmaspäev, kell on pool üheksa õhtul ning just on lõppenud Krhali nn vana bändi lavastus «Budapest». «Hästi läks,» vastab Ulfsak küsimusele, kuidas etendus vastu võeti. Mõni minut tagasi kohvikusse kastnud tugev aplaus ja saalist väljunud publiku näod kinnitavad nätleja hinnangut. «Budapest» on tõesti lahe lavastus, soovitan. 

Kuigi intervjuu tõukub Veiko Õunpuu uuest mängufilmist «Roukli», kus kandvat osa mängib Juhan Ulfsak, peatub me vestlus ka kahel 2015. aasta intrigeerival teatrisündmusel: teatri NO99 osalemisel Avignoni teatrifestivalil ning 29. novembril Eesti Draamateatris esietenduval Juhan Ulfsaki lavastusel «Kaart ja territoorium», mis põhineb kõige kõmulisema prantsuse kirjaniku Michel Houellebecqi romaanil.

Sa tegid Veiko Õunpuu filmis laheda rolli. Millest «Roukli» räägib?

Ühe tähtsa teemana kindlasti piirsituatsioonides inimeseks jäämise võimalusest.

Piirsituatsiooniks on sõda, kuigi seda, kelle vahel või mis sõda käimas on, otseselt ei täpsustata. Film näitab, kuidas need karakterid sellest piirsituatsioonis hakkama saavad ja kuidas nendevahelised suhted pingestuvad.

Kuidas sa oma karakterit Jani iseloomustad?

Mulle tundub, et maale on ta läinud sellise mõttega, et «okei, ma olen siin maal, ma olen üksi, vaadake, te veel hakkate mind igatsema». Ta on selline efektselt eksiili läinud intellektuaal, kirjanik. Loomulikult ka tema kardab, aga temas on ka sellist «mida halvem, seda parem» suhtumist.

Näiteks naudib ta seda, kuidas kriisis hakkavad inimestel maskid langema. Jani pruudile Marinale (mängib Mirtel Pohla) ütlen seal ühe väga iseka lause: «Mul on väga hea meel, et sõda on, muidu sa poleks minu juurde tagasi tulnud.»

Mäletan, et lapsena ma mõtlesin, et kui nüüd tuumapomm tuleb, mis ma siis kaasa pean võtma ja kellega ma tahan sel hetkel koos olla. Filmis on teil koos õde-vend, õe abikaasa ja venna (endine) pruut. Nad on vabatahtlikult, samas perekondlikke sidemeid pidi sunnitud koos olema. Miks just selline rühm?

See oli režissööri otsus, ta tahtis just sellist filmi teha ja just nende näitlejatega. Mitte liiga suure seltskonnaga.

Kuidas sina filmimise ajal seda sõda, piirsituatsiooni ette kujutasid?

Nõukogude ajal tundus sõda, eriti kui õpetati seda tuumapommi värki, kohutav apokalüptiline pauk – sõda tuleb ja ühe minuti pärast enam midagi ei ole. Tänapäeval aga näeme, et sõda on vastik, pikk, komplitseeritud jamps. Praegu on natuke juba ebaselge, mis seal Ukrainas toimub, kes on head ja kes pahad. On infosõda, kuskil midagi pommitakse jne.

Mina mäletan sellist õõvastavat tunnet seoses augustiputšiga. Kui 1991. aastal  hakkasid tankid Tallinna peale liikuma ja ma olin oma perekonnast ja sõpradest eemal, Viljandis, ja kuulasin raadiot. See oli see ängistav ja imelik, tõesti imelik tunne – ma peaksin ju Tallinna minema, perega koos olema. Vaat see mälupilt kirjeldab minule sõja emotsiooni.

Millele sa filmivõtetel kõige rohkem mõtlesid, mis oli see sinu küsimus, millele sa soovisid vastust leida?

Väga suured küsimused jäävad paratamatult režissööri kanda, kuigi me koos nendest rääkisime, kaasa mõtlesime ning alla kirjutasime. Aga näitlejatöös on vaja vastata väga paljudele palju väiksematele küsimustele. Kuidas ma selles või teises stseenis käitun? Kas hoian teist inimest kinni sellepärast, et see sõda annab mulle hea ettekäände, või teen seda armukadedusest? Alates sellistest väikestest inimliku manipulatsiooni küsimustest ja lõpetades suuremate moraalsete dilemmadega ning kindlasti ka Jani karakteri sügavama olemuse mõistmisega.

Su tegelane küsib, kuidas olla hea inimene. Sina oled?

Ma ei oska sellele küsimusele vastata, aga arvan, et sisemiselt peavad kõik inimesed ennast heaks. See on juba evolutsiooniliselt nii seatud.

Aga mida see hea inimene üldse tähendab?

Ma ei ole hetkel võimeline Postimehe lugejatele selles küsimuses kiiresti ammendavat vastust andma.

Kas sa ise lähtuvalt Jani rollist sõnastasid selle küsimuse?

Jah. Jan esitab filmis selle küsimuse. Sest ta ego on südametunnistusega vastuollu läinud.

Kui alustasite ja küsisite Hooandjast raha, siis Ukrainas toimuva tõttu oli sõjateema aktuaalne. Põgenikekriisist Euroopas ei teadnud me tol hetkel aga veel midagi. Samas on «Roukli» tegelased  ka kõik just põgenikud, kes on sõja eest redus ühes maamajas.

Vahel kunstiga juhtub nii, et elu tuleb järele. Suurt müstikat ma siin ei näe. Ei taha filmi ette ära rääkida, aga näiteks «Rouklist» jookseb selgelt läbi moraalne ja inimlik dilemma, et kas võtta põgenikud, võõrad inimesed, vastu või mitte, olukorras, kus nende varjamisega kaasneb oht.

Mida peaks Euroopa ja Eesti põgenikega peale hakkama: kas peaksime nad vastu võtma?

Loomulikult peame võtma. Lõuna- ja Kesk-Euroopas, kuhu tuleb põgenikke suurte hulkadena, üritavad kohalikud neid aidata vaatamata sellele, et päevas tuleb üle piiri tuhandeid pagulasi. Ma ei saa aru, milles on eestlaste probleem.

Esiteks elab Eestis liiga vähe inimesi, Tallinnas elab liiga vähe inimesi. Mingist teise kultuuri pealetungist pole üldse mõtet rääkida: kui tahad teist värvi inimest näha, tuleb minna korvpalli vaatama.

Kogu see protsess on läinud täiesti valesti. Need poliitikud, kes pidanuks rahvast selles küsimuses rahustama, üritasid punkte võita, teatades, et nemad justkui võitlevad Brüsselis, et me jumala eest ei aitaks teisi.

Minus puudub see soolikas, mis seaks minu nahavärvi või rahvuse grupitunnusena tähtsamaks kui inimlikkuse. Ilmselt inimesed, kellel need asjad on vastupidises järjekorras, oskavad paremini põhjendada, mida nad kardavad.

Eesti kultuuri ja keelt põgenikud ei ohusta?

Ma ei usu, et meil nii vilets keel ja kultuur on.

Me alustasime küll filmist, kuid tegelikult oled sa praegu hõivatud hoopiski ühe väga erilise lavastuse proovidega. Kui Postimees valis su 2011. aasta Kultuuriveduriks, nimetasid üheks 2011. aasta kultuuriaasta tippsündmuseks Houellebecqi romaani «Kaart ja territoorium» ilmumist. Nüüd oled alustanud Eesti Draamateatris proove just sel romaanil põhineva lavastusega. Mida see tekst sulle tähendab?

Houellebecq on mulle lihtsalt väga oluline kirjanik, see konkreetne raamat on lihtsalt üks teos tema raamatute pikast reast. 2011. aastal nimetasin «Kaarti ja territooriumi» seepärast, et just siis see Prantsusmaal ilmus.

Houellebecq on kirjanik, kes juhatas mind tagasi ilukirjanduse juurde. Nooremana lugesin ma palju, aga mingiks hetkeks olin ilukirjandusest võõrdunud. Võib-olla oli see seotud minu tööga, sest kui sa pidevalt pead fiktsioone looma ning neis olema, siis ühel hetkel sa ei vaja neid enam. Seepärast lugesin rohkem esseistikat, biograafiaid ja filosoofiat. Tänapäeva, ütleme, uuemast kirjandusest ma lihtsalt ei leidnud väga palju huvitavat. Kui aus olla, ega ma liiga palju ei proovinud ka.

Aga mis siis tema tekstides on?

See kummaline võõrandunud esseistlik stiil, mida nimetatakse ka stiilituseks, mulle kohe nagu sobib. Aga ka see, millest ta kirjutab ja kuidas ta kirjutab.

Teatriinimesel on selline haigus, et kui ta midagi loeb või näeb midagi huvitavat, siis kohe hakkab mõtlema, kuidas see laval oleks. Targem on seda üldiselt mitte teha.

Ikkagi teed.

Mulle on alati oluline, kus ja kellega ja millal teha. Kuna ma pole sarilavastaja – ma ei suudaks iial teha aastas kolme tükki, mul lihtsalt pole nii palju ideid –, siis minu peas ei alga lavastuse sünd mitte materjalist, kuigi ka see on oluline. Alguse saab kõik ikkagi sellest, et koht, aeg ja inimesed on ühel hetkel õigel ajal õiges kohas.

Arutlesime lähemate võitluskaaslastega Houellebecqi üle ja siis minu peas kuidagi jooksid asjad kokku – mõte teha Eesti Draamateatri suurel laval, mitte NO99s ega Krahlis, just nüüd ja just seda teksti.

«Kaardi ja territooriumi» kohta on öeldud, et kõik Houellebecqi tähtsamad teemad on seal olemas. Aga kuidagi kristalliseerunud ja taltunumal moel. Nägin «Kaardis ja territooriumis» võimalust tuua Houellebecqi maailm esimest korda Eesti teatrilavale.

Mulle on huvitav eksperiment lavastada seda materjali just Eesti Draamateatris, suurel klassikalisel laval. See on seotud «Kaardi ja territooriumi» teemaga: nostalgiaga postmodernismieelse, tööstusliku ajastu ja kaduvate ametite suhtes.

Mulle tundub, et ka klassikalist teatrit sunnitakse muutuma. Isegi president Ilves ütles, et see, mis tõi meid siia, ei vii enam edasi, et see töö, mida tehti, seda varsti pole enam.

Aga draamateatris on inimesed, kes oskavad teha papist vorsti mulaaži ja viimasesse ritta selgelt rääkida! Selline vana tüüpi, käsitööl ja treenitud oskustel baseeruv illusioon on asendumas uue virtuaalse illusiooniga. Illusiooniga mingist uuest pakkumise ja nõudluse vahekorrast.

Seda protsessi on huvitav vaadata läbi Houellebecqi leebelt distantseeritud ja mitte eriti moraliseerivate silmade.

Sa vajad laval papist vorsti?

Kogu oma professionaalse elu olen ma tegelenud küsimustega, et kumb on vorstim vorst, kas papist vorst või see «päris» vorst, ja mis tingimustel nad võiksid rolle vahetada. Et seda teha, peab tunnistama papist vorsti olemasolu.

«Kaardi ja territooriumi» võib lavale tuua väga realistlikus võtmes, aga samas ei pea. Kui realistlik on sinu lavastus?

Olev Subbi monograafias ütles vanameister, kes elu lõpupoole muutus üha abstraktsemaks, umbes midagi sellist, et abstraktne on puhastatud realism. Realismi kui vormivõtet ei saa ka teatri kontekstis kasutada kui eesmärki, vaid kui ühte vahendit millegi abstraktsema ja poeetilisema suunas liikumisel. See on üsna hea vahend, sest aitab vaatajal millegi arusaadava külge kinnituda ja paremini kaasa mõelda. Nii et jah, kasutan ka realismi kui vahendit.

Ütled, et narratiiv pole nii oluline, aga kas sõnum on: tahad sa mingit sõnumit edastada?

Narratiiv on ka oluline, aga teatris on see mulle pigem tee mingite poeetilisemat laadi üldistusteni.

Sõnumiga on nii, et kui aeg on õige, koht on õige ja inimesed on õiged ning kui me valime teema, mis meid liigutab, siis see sõnum sünnib meie ühisest arusaamisest.

Kui ma käsiksin kogu töörühmal lihtsalt lavastaja peas valmis olevat sõnumit meisterlikult ette kanda, oleks põhjust arvata, et mul on tõsiseid probleeme enesehinnanguga.

Kuidas draamateatris sinu pakkumine vastu võeti?

Mul on väga soe ja meeldiv seal töötada. Inimesed on väga lahked. Ma arvan, et see õudne lõhe ja problemaatika uue ja vana teatri vahel on natuke nullindate teema. Mul pole esialgu mitte mingit probleemi.

Aga miks see nullindatel oli probleem? Miks sa siis ei läinud draamateatrisse lavastama?

Ma ei küsinud, võib-olla oleks ka siis lubatud. Aga siis oli teine aeg ja situatsioon. Kui me Krahliga alustasime, meid tõsiselt ei võetud. Nagu ka teisi, kes tegid väljaspool institutsioone alternatiivsemaid projekte. See ei olnud õige teater ja on suur privileeg elada ajal, kus sa saad olla avangardist. Milline noor inimene tahaks sellest loobuda ja vabatahtlikult institutsionaliseeruda? Küll ma imestasin nende üle, kes tahtsid.

Kui teid ei võetud alguses tõsiselt, siis nüüd on hoopiski olukord, kus teatrikriitikud ei võta tõsiselt suurtes majades, eelkõige suurtel lavadel tehtavaid lavastusi, sest seal puuduvad sageli kunstilised ambitsioonid.

Mul on sellest kahju, sest teatrikunsti võiks rohkem teha ka suurtel lavadel. See tõesti pole Eesti teatrites kõige tugevam teema. Saksamaa kui Euroopa juhtiva teatrimaa mudel on, et maksumaksja raha eest tehtavas teatris ei peaks kommertsi tegema. Selle jaoks on teised kohad. Saksa suured teatrid näevad ennast spetsiifilise kunstiasutusena, mis peab edasi viima teatrikunsti mõtet. Nendel on ses osas sisemine kohustus.

Publik on sellega harjunud ning saksa publik tahabki näha nüüdisaegset ja poliitilist problemaatikat, uusi esteetikaid. Ta ei tule sinna otseselt meelt lahutama. See on teistsugune mentaliteet.

Samas siit lähedalt: Soome teater on seotud rohkem rahvakultuuriga, see on sündinud rahvakunstist, ning kui nüüd näiteks Jyväskylä linnateater hakkab kuidagi keeruliseks muutuma, siis Jyväskylä rahvas küsib õigustatult, et mida te teete, meil pole siin midagi vaadata. Nii et pole kerge kellelgi selle riikliku kultuuriga.

Kas tahaksid, et Eestis oleks ka nii nagu Saksamaal?

Ikka tahaks, aga tundub, ja siin võib mulle muidugi vastu vaielda, et äkki on paradoksaalsel moel meid ära rikkunud hoopis liiga pikk kinnijäämine n-ö Vene mudelisse. See oli aastakümneid meie teatri tugevus ja arendas tohutult edasi näitlemise kunsti, aga psühholoogilise realismi kaanon muutus mingil hetkel liiga ideoloogiliseks. Eesti vaatajad võõrdusid kontseptuaalsemast teatrist ja jäid mingisse mugavustsooni.

Ajal, kui mujal otsiti aktiivselt uusi väljendusvahendeid ja arutleti teatri poliitilise rolli üle, rääkisid meie gurud sellest põlastavalt ja kutsusid inimesi ikka teatrisse nutma ja naerma – sealt ei ole aga seebiooper enam kaugel.

Eks oma roll ole siin ka teatrikoolil, mis on institutsioonidele liiga mugav partner.

Mulle tundub, et publik oleks isegi valmis.

No siin peaksid teatrid ikka juhtrolli võtma, eks siis selgub, milleks publik valmis on, aga siin tuleb küsida ka teatrite omanikult ehk riigilt, mida ta teatritelt tahab. Kas äkki on Eestis teatritel liiga suur omatulu teenimise kohustus, ja mida me tegelikult teatritelt tellime, kas publikuarvu või kunsti? Kui hakatakse panustama kunsti, siis loomulikult tuleb esialgu riskida ka muutustega publikuarvus.

Praegu ollakse sunnitud otsima justkui mingit kunsti ja meelelahutuse ideaalset sümbioosi. Ma ei ole kindel, et selline üldse olemas on.

Sina oled mänginud nii Soomes kui ka Saksamaa repertuaariteatrite lavastustes. Mida see sulle näitlejana on andnud?

Siin pole võimalik anda eriti originaalset vastust. Neis mängimine laiendab maailmapilti, teeb elu huvitavamaks, õpetab. Annab mingil moel ka enesekindlust ja julgust näitlejana, näha, et meie tasemel pole siin ka viga.

Milles väljendub praegu sinu radikaalsus? Kunagi olid Esto TVs, Krahlis, nüüd lavastad Eesti Draamateatris, Eesti esiteatriga käid esinemas Avignoni festivalil...

Ma ei vaeva oma pead sellega. Ma ei tea, kas ma kunagi… no eks kunagi oli mingi radikaalsuse-pretensioon. Aga see oli omal kohal tollal, ju siis oli vaja sellist tööriista, mida võib praegu nimetada radikaalsuseks.

Mulle endale on see ju väga radikaalne, et ma teen draamateatris. Isegi NOs tegemine oli hüppamine tundmatusse kohta. See, et väljapoole nii ei paista, on teine asi.

Kus eesti teatri radikaalsus praegu üldse on? Millist eraldiseisvat väärtust radikaalsus tänases päevas peaks kandma? 1990ndad tulevad tagasi ainult nostalgia ja farsi kujul. Eilne radikaalsus on täna nali.

Sa plaanid siis jätkata näitlejana ja lavastajana?

Jah, mulle sobib see, sest pärast lavastamist on kuidagi mõnusam näidelda. Isu tuli isegi tagasi.

Suvel mängisid lavastuses «Mu naine vihastas» (NO99, autorid Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo) ühel olulisemal teatrifestivalil. Mida sulle tähendas Avignonis mängimine?

Mulle tundus, et see tähendas meediale rohkem, ja võib-olla läbi selle sunniti ka mind aru saama, et see kõik oli üsna tähtis. Avignon on olnud minu kaardilt väljas, ma tean, et seal on festival, aga ma polnud sinna varem sattunud. Prantsuse link on mul üldse olnud nõrk, sest see on väljaspool neid teatrivõrgustikke, kus Von Krahl ja pärast NO99 on liikunud.

Alguses, kui kutse tuli, siis ei osanudki midagi öelda. Kogu aur läks tingimuste täpsustamisele ja praktiliste probleemidega tegelemisele: lava suurus, mängukorrad jne. Selle töö käigus vaatasime ka lavastuse värske pilguga üle.

Aga nüüd tagantjärele?

Tore. Juba sellepärast, et jälle on juures üks asi, mida oled teinud, näinud, kogenud. Ka lavastusele mõjus see hästi. See tükk sobib Prantsusmaale.

Ma ei saa öelda, et sa Eestis nii ei mängiks, kuid siiski oli Avignonis su mäng erakordne, kuidas sa publiku juba esimestest hetkedest alates kaasa tõmbasid ja kui keskendunult-pühendunult mängisid.

Aitäh. Publik oli ka väga sõbralik meie vastu.

Millega «Mu naine vihastas» sind kõnetas?

Polnud nii, et lugesin skripti läbi ja ütlesin: jess, et see kõnetab ja ma tahan seda rolli mängida. Tiit kutsus proovima oma ideed ja see tundus huvitav. Esialgne idee kandis tegelikult lõpuni – selleks oli hävitatud puhkusepiltide taaslavastamine koos võõraste inimestega. Aga rollijaotus ja kõik muu tuli alles proovides. Me alustasime etüüdide ja vestlustega ning alles siis jõudsime loo ja rollideni.

Miks tahame kõik fotosid «Mina ja Eiffeli torn», miks meil on vaja ühesuguseid mälestusi?

Iga inimene tunneb siiski enda elu ja ennast selles situatsioonis ainukordsena, nii ta siis üritab jäädvustada seda tema enda Eiffeli torni, teha seda endale isiklikuks ja luua mingi autentne mälestus.

Kui palju sa ise pildistad?

Üha vähem. Kõik pildistavad ja pildistamisest on maagia ära kadunud. Mul pole isegi fotoaparaati, teen moblaga vahel pilte. Pildistan lihtsalt naljakaid asju. Esteetilist tulemust, liblikaid või päikseloojangut ma ei tee.

Mis seos on sul veel Krahli teatriga?

Ma pole siin palgal, aga olen kunstinõukogus või kuidas iganes seda nimetatakse. Ma mängin Krahli lavastuses jne, olen selle maja jaoks olemas. Kui ma siin ka kümme aastat mitte midagi ei teeks, siis ikkagi jääks see mu koduteatriks. Mulle endale on see minu identiteet ja põhjus, miks ma üldse veel teatriga tegelen. Minu pere, kust ma pärit olen.

Mil määral noored Krahli vaimsust edasi kannavad?

Krahl on muutunud ja peabki muutuma. Mitte kunagi ei saa tagasi sama asja ja polegi vaja ühte jõkke kaks korda astuda. Iga asi on omas ajas: Krahl peabki leidma oma uue tee, vana skeemi taastootmine pole jätkusuutlik. Kõik, kaas arvatud trupp, peab sündima orgaaniliselt. Niikaua kui Krahl on valmis otsima ja enda eksistentsi kohta küsimusi küsima, on kõik okei.

Tunned sa loojana, kunstnikuna, näitlejana, et sul on ühiskonna ees vastutus?

Tunnen küll. Loomulikult on vastutus minna teiste inimeste ette midagi tegema. See on iseenesest juba poliitiline tegu.

Kuidas?

Mõnes mõttes on kõik poliitiline tegu. Näiteks kui ma teen Tšehhovit – see pole päevapoliitiline avaldus, aga siiski on väga pretensioonikas tegu ning sellega kaasneb vastutus.

Salinger ütles, et pole eriti raske inimese hinge pugeda, aga väga hoolikalt tuleb mõelda, mida sa sinna maha jätad.

Kui vastab tõele, et teatril on võime tekitada inimestes emotsioone, panna neid nutma või naerma, nendega manipuleerida, siis võiks mõelda, miks sa seda teed. Vastus ei pruugi alati meeldiv olla.

Juhan Ulfsak 18. aprill 1973

Näitleja ja lavastaja Juhan Ulfsak on olnud Von Krahli teatri mootor. Viimastel aastatel on ta töötanud nii näitleja kui lavastajana ka teistes teatrites Eestis, Soomes, Saksamaal ja mujal. Tema viimane lavastus «Kadunud sõbra juhtum» esietendus teatris NO99.

Mänginud filmides, sh «Tühirannas», «Sügisballis», «Seenelkäigus», «Püha Tõnu kiusamises» ja «Rouklis».

Juhan Ulfsak on Postimehe kultuuritoimetuse Kultuurivedur 2011.

2012. aastal pälvis ta koos Erki Lauriga lavastuses «Gilgameš ehk igaviku nupp» tehtud rolli eest Eesti teatriauhindade jagamisel parima meespeaosatäitja tiitli.

Märksõnad
Tagasi üles