Sisukord
Arvamus
Postimees
26.09.2015
Eesti 4lk lühiuudised Eestis tabati iraaklastest inimsmugeldajad lk4 laiem veerg Mälumäng Palju õnne Horoskoop Male Kanakull harjutab saagipüüki Dilbert Tagakülg Esikülg 26. september Keskerakonna ootamatu kihk sularaha järele Vaata ette, Raudsik Purunenud lootused Maksumaksja raha uputamine Patarei kindluse rüüstajatel jääb õigust ülegi Majandus Purunenud lootused Välismaa Välismaa lühiuudised Per Catalunya!* Ukraina kardab Süüria varju jääda Balti riigid iseenesest Moskvat ei huvita Arvamus Savisaare piinlik häma Postimees 1911. aastal: põua lapsed naeravad, vihma lapsed nutavad Päeva karikatuur Peeter Langovitsi tagasivaade: Paldiski tagasi Eestile Egle Pullerits: milleks lastele šampus? Juhtkiri: soovitused rahvaesindusele Tiit Rosenberg: salaseltsist Eesti riigini Mart Kivastik: sead Kultuur Nädala plaat. Kaleidoskoopilise müra ilu Vanad uusromantikud Aja auk. Kanada nipernaadilik preester rodeo.tumblr.com XXXX Ainus, mis jääb, on biit Rytmimusiikin monitaituri ottaa iisisti Juhan Ulfsaki aeg, koht ja inimesed Mida arvab Postimehe žürii filmist «Roukli»? Liina Vahtrik: Elu ongi hernes, hea ja halb kenasti keras koos Sport Spordi lühiuudised Peep Pahv: võimumeeste rollimängud ja ebamõistlikud otsused spordiülekannete rahastamisel Kui kõige parem on liiga noor Higi hakkab rääkima, kuidas trenn möödus Tallinn Patarei kindluse rüüstajatel jääb õigust ülegi Tarbija Noor ema sai töövaidluskomisjonis õiguse Võrdne kohtlemine pole pelgalt lendlause Jurist vastab AK Nädala plaat. Kaleidoskoopilise müra ilu Meie enda «piinatud geenius» Vanad uusromantikud Aja auk. Kanada nipernaadilik preester rodeo.tumblr.com XXXX Rytmimusiikin monitaituri ottaa iisisti Teeme rahval tuju paremaks Mida arvab Postimehe žürii filmist «Roukli»? Juhan Ulfsaki aeg, koht ja inimesed Kadriorg ootab arendust Sõbralik Eesti Palju õnne, härra peaminister! Värvikate loomade nauditav romaan Ainus, mis jääb, on biit Rein Veidemann: kolmanda ärkamisaja ootel Tiit Rosenberg: salaseltsist Eesti riigini Arter Uus saade moehuvilisele Muusik, kelle teater ära sõi Marissa Mayer: uni on nõrkadele! Freud ja Eesti mõttelugu Ajarännak Villu Tammega Liina Vahtrik: Elu ongi hernes, hea ja halb kenasti keras koos Kaja Kallas: naeratuse hind Aitab targutamisest. Tegudele! Meelelahutus Koomiks Sudoku

Egle Pullerits: milleks lastele šampus?

2 min lugemist
Karikatuur. FOTO: Urmas Nemvalts

Olen kümneaastase lapse ema. Juba siis, kui ta sai kolme-nelja-aastaseks, hakkasin vaistlikult tõrjuma üht kommet. Ühe sõnaga väljendudes: lastešampus. Pikemalt: komme osta ja pakkuda lapse sünnipäeval kõige muu hea ja parema kõrval lastešampust. Mõelgem korraks. 

Lapsevanemad üldiselt mängutubades ja lapse sünnipäevapiknikul alkoholi ei tarvita. Üldiselt tahaks emmed-issid ka näha, et lapsed enne 18-aastaseks saamist alkoholi ei tarvitaks, või noh, vähemalt end pildituks ei jooks. Teiselt poolt aga lastele kinnistatakse, et «lastešampust ikka pakume». Kas siin pole mitte vastuolu, et mitte öelda silmakirjalikkus? Ma pole ise ei keeles purist ega kommetes täiskarsklane, aga eesmärk oma last alkoholist (ja muudest meelemürkidest) vähemalt veel kaheksa aastat eemal hoida on mul küll. Laps ise väljendab, muide, igasuguse alkoholi ja tubaka teemal vastikust. Õige ka.

Mis see lastešampus siis nii paha on, see pole ju alkohoolne ega midagi, võite küsida. Tavaliselt on lastešampuse nime all poes müüdav jook 0,75-liitrises läbipaistmatus (tuttavate multikategelase pildiga) pudelis, sees mulliline-kihisev limonaad. Selle joomise harjumus ei saa ju paha olla? «Lapsed ikka joovad limonaadi.» Muidugi, kui see just pole tervisekaalutlustel enam-vähem ära keelatud. Minu lapsel on. Mõistagi võib teha erandeid, kui teised lapsed kõrval ikka seda joovad ja vastu panna ei saa. Isegi kui lapsele pole limonaad jm rämpstoit-jook otseselt keelatud, pole seal midagi kasulikku, meenutagem või karastus- ja mahlajookide suhkrusisaldustabelit.

Nõndaks, pole just kõige tervislikum jook see lastešampus alias limonaad šampusepudelis. Teine suur põhjus, miks selle vastu olen, ongi selles viimases. Miks peaks lastele maast madalast õpetama, et tähtpäeva puhul tuleb lahti korkida šampus (ehk vahuvein või lausa šampanja)? «Süütu» limonaad on sellisel kujul nagu hundike lambanahas, mõne jaoks pealtnäha armas ja tore mäng. Kas rituaalne pudeliavamine ei võiks jääda veidi vanemasse ikka kui lapse 5., 10. või isegi 15. sünnipäev? Siis hiljem kurdab vanem generatsioon, et noorus on hukas … Võiks piisata ju sellestki, et lapsed seda niikuinii kõrvalt näevad, kui täiskasvanud midagi tähistavad ja vahel mõne pokaali teevad.

Miks peaks lastele maast madalast õpetama, et tähtpäeva puhul tuleb lahti korkida šampus (ehk vahuvein või lausa šampanja)?

Hiljuti käis mu kümneaastane ühe klassikaaslase sünnipäeval, pakuti seal lastele lastešampust ja suurtele vahuveini. Ühe teise klassikaaslasega juhtus ebameeldiv asi: ta ajas topsid segamini ja rüüpas lastejoogi pähe vahuveini. Olen ise umbes sama vanalt kogemata vanaema juures peolaualt klaasist punaveini morsi pähe joonud, lonksukese. Uskuge, polnud meeldiv, vaid vastik. See juhtum klassikaaslasega on halb ja ainult ühe kandi pealt hea. Halb, sest laps pruukis alkoholi, aga hea, sest mu poeg rääkis sellest minuga ja saime arutada just sedasama kommet, kuivõrd ohtlik ja mõttetu see on. 

Seotud lood
25.09.2015 28.09.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto