Neeme Korv: diagnoos – seedehäire

Neeme Korv Foto: Eero Vabamägi / Postimees

«Mõned inimesed on head golfis, mina olen hea söömises,» rääkis The Huffington Postis Don Lerman, professionaalne õgija, kes oli suutnud söömisvõistlustel alla kugistada 11 suurt hamburgerit 10 minutiga, 2,7 kilogrammi ube minutiga ja püstitada hulga muid rekordeid, mis võivad kõrvalt vaadates üpris võikana tunduda.

Ekstreemsused, millega mõni indiviid uhkustab, pole enamikule kahtlemata jõukohased ega vajalikud. Meie avalik ruum elab viimastel kuudel ülekoormuse piiril, justkui oleks meidki, kes me sööme hommikul kausitäie putru, lõunaks supi ja õhtuks võileiva, sunnitud osalema kiirsöömise võistlusel. Tulemuseks pole kui mitte maorebend või sisemine verejooks, siis vähemasti üks korralik seedehäire. Sest seedida pole lihtsalt aega.

Mul on kuri kahtlus, et tänavused suured teemad, nagu Euroopa pagulaskriis, mitmel põhjusel kasvavad sisepoliitilised pinged, kaks väga tõsist ja alles arenevat tipp-poliitikuid ja -ettevõtjaid puudutavat korruptsiooniskandaali, Ukraina konflikt ja nii edasi, on osutunud avalikule arvamusele liiga suureks suu- ja kõvaks kõhutäieks. Me lihtsalt ei suuda neid läbi mäluda ja ära seedida.

Nähtust on kirjeldanud teatraal ja publitsist Rein Pakk, kes tõdes kevadel ühes Vikerraadio kommentaaris: «Seedimine ja mõtlemine on ühesugused protsessid, ühtmoodi vajalikud, paratamatud. Kui ei jõua enam seedida, kui hool ega hoobil pole enam vahet /…/, siis kuumeneb inimeste maailm üle ja lendab pauguga sodiks.»

Viisakusetus muudab avaliku ruumi niigi keeruka olukorra veel keerulisemaks.

Avaliku arvamuse protsess nõuab aega. Etapid, mida seejuures läbitakse, on ikka endised, kuigi meedia suudab kiirusega näiteks infot tunduvalt kiiremini töödelda ja esitada. Aga aeg, mille jooksul ühiskond jõuab uue kultuurikihi kujundamise osas selguseni, on ikkagi teatud pikkusega. Võimalik, et vihakõne, mille kriminaliseerimist osa ühiskonnast häälekalt nõuab, ongi tekkinud just sel põhjusel.

Kastist välja mõtlemine, teistsugune vaatenurk, on alati avaliku arvamuse kujunemisel tähtis olnud, kuid praegu näib, et enese kuuldavaks tegemiseks kasutatakse järjest rohkem lihtsalt lahmimist, isegi otseseid (isiklikke) solvanguid sisulisele argumentatsioonile tähelepanu pööramata. Vastukaaluks süveneb surve kõike üha enam seadusega reguleerida, normeerida, paika panna. See pole hea, sest kirjutamata seadus, kultuur, saab normidelt tuge, aga kui viimastega vint üle keerata, läheb käitumine käest ja seadus võib viimaks olla küll karm, aga samas jõuetu. Selline olukord on ohtlik.

Praegusajal lasub igaühel meist, kes me (sotsiaal)meedias sõna võtame, suur vastutus. Viisakusetus muudab avaliku ruumi niigi keeruka olukorra veel keerulisemaks. Kiirsööjatest õgijad võivad küll pulli tehes tähelepanu püüda, kuid peame meeles pidama, et tervisliku toitumise või maitseelamuste kohta pole neilt midagi õppida.