Priit Pullerits: tapvad normid

Ometi käib nende normide täitmise üle pidev arvestus. Nende ümber suurem jagu Eesti spordielust tiirlebki. Eelmise nädala neljapäeval alustas ETV spordisaade teatega, et Rio de Janeiro olümpia normi on täitnud 17 sportlast. Kui suvel lähenesid Pekingi kergejõustiku MM ja Kaasanis peetav ujumise MM, lugesid alajuhid ja ajakirjanikud innuga, kui paljud sportlased on normist jagu saanud ja pääsevad starti.

Tellijale Tellijale

Ka sportmängudes käib pidev normide jahtimine. Seal on vaja läbida erinevad kvalifikatsiooniturniirid, et pääseda EMi finaalturniirile. (MMile on Eestil vähe lootust jõuda – seni pole see õnnestunud.) Ja kui siis korvpallureil või võrkpallureil õnnestub EMile saada, on pidu taevani. Suur töö on tehtud, joone võib sama hästi kui alla tõmmata. Saadame võistkonna fanfaarihelide saatel teele, nagu sõidetaks kosmosesse.

See nimelt halb ongi. Eesti enamiku tippsportlaste ambitsioonid lõpevad seal, kui norm täis ja tiitlivõistluste pilet taskus. Meenutage näiteks äsja Riias peetud korvpalli EM-turniiri: ei kumanud Eesti meeskonnast seda otsustavust, et murrame, kas või veri ninast väljas, nelja parema hulka ning läheme järgmistes ringides lahinguid andma, et jõuda vähemalt kaheksa esimese hulka. Riiga mindi poolpehme hoiakuga, nagu näitasid ilmekalt kaks esimest kohtumist, sest suur siht, finaalturniirile pääsemine, oli ju täidetud. Edasiseks puudus nii kompromissitu tahe kui motiveeriv plaan.

28.09.2015 30.09.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto