Luganski elanikud maksavad karmi hinda

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Pidevad pommitamised elas Lena «Luganski vabariigis» oma kolme väikse lapsega üle, järgmine katsumus on pidev puudus normaalsest toidust ja ravimitest ning kuidas elada üle talv mürsuplahvatuste lööklainetest tõsiselt kannatada saanud majas.

FOTO: Jaanus Piirsalu

Elutingimuste, infrastruktuuri ja inimeste degradeerumine ning ränk humanitaarkatastroof, mis ei tundu enam huvitavat isegi Venemaad, kes poolteist aastat tagasi julgustas Luganski elanikke Ukrainast lahku lööma. Nn Luganski vabariigi elanikud maksavad oma valiku eest karmi hinda, kuid rõhuv enamus seda siiski ei kahetse. Vähemalt praegu veel.

«Kõik küsivad ravimeid, aga mida ma annan, kui meil pole praktiliselt mitte midagi,» räägib mitme tuhande elanikuga Tšernuhhino asula haigla vanemõde Viktoria Makarenko (38).

«Meil pole rahusteid, südameravimeid, tugevaid valuvaigisteid, insuliini,» loetleb Viktoria täiesti kiretul toonil ja siis lööb käega: «Mis ma ikka loetlen, meil pole tegelikult midagi. Inimesed enam eriti ei käigi meie juures, sest nad teavad, et meilt mingit erilist abi nagunii ei saa. Sidumist võime teha.»

Tagasi üles