Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kopra saba

Marko Reikop. FOTO: Liis Treimann

Ma olen söönud kõike, välja arvatud kopra saba. Ma olen tõepoolest kõigesööja. Võin oma kogemustest öelda, et prussakad on küll võrdlemisi jälgid, aga siiski pisut paremad kui rootslaste surströmming (mädakala). Madu ei julge ma kellegi õhtusöögilauale pakkuda, sest ta lõhnab nagu väga kaua vihma käes viibinud hulkuv koer, kes on tuppa kuivama toodud, ja tema konsistents on täpselt sama nagu püksirihmal. Mida ka ei räägitaks vaala meeldivatest maitseomadustest, ei soovita ma neid jutte uskuda – vaal ei ole suupisteks hea kraam, ta maitseb umbes nagu tugitool.

Tellijale Tellijale

Seetõttu tundub eriti imestamisväärne, et otsustasin just Itaalias oma toitumisharjumusi kardinaalselt muuta, kuigi selle maa toitumiskultuurist vaimustatud inimeste oigeid ja Instagrami pilte on võimatu ignoreerida.

Mulle pitsa eriti ei maitse. Pastast lähed sa pärast teist päeva maakerasuuruseks, ja see mulle üldjuhul ei meeldi. Ning sai, igal sammul. Nii palju saia kui Itaalias pole ma kuskil mujal näinud. Otsustasin siis kogu sellest kraamist loobuda ja alustada paleodieedi väärikat teekonda.

02.10.2015 05.10.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto