Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Prouad puhvetis ehk kuidas eakad festivali pidasid

Salme kultuurikeskusesse on kohale sõitnud rahvast üle Eesti. Tartumaa naised istuvad puhvetis toolidele, tõmbavad korra hinge ja asuvad sooja supi kallale. Õhus on tunda parfüümi, sellist vanaemade lõhna, mis pärast mõndkümmet minutit rahvasummas liikumist paneb pea kergelt pööritama. Tutvustan end ja istun lauda.

Selgub, et seltskond on Tallinna tulekut oodanud juba kaua. Tartumaalt Rõngu kandist pärit Elga, Maie ja Tiiu sõitsid pealinna valla bussiga, millega alustati teekonda hommikul seitsme paiku. Päris niisama aga tulla ei saanud, tuli hankida piletid. Selleks tuli käia mitu korda üritust toetavas apteegiketis, ent piletit lõpuks ei küsitudki. Meelitati lihtsalt apteegis käima.

Puhvetisse on nad end sisse seadnud seetõttu, et saalid on rahvast täis ja müügilettide vahel käimisest tekkis tüdimus. «Siin ei saa saalis istudagi, saal on puupüsti täis, vaevalt ukse peale sai. Kas Tallinnas suuremat saali ei ole või?» pärib üks neist.

Veel enne, kui jõuan vastata, ilmub selja taha pruunis tuunikas tütarlaps, kes küsib kahtlustaval toonil, kes ma olen ja millega ma õieti tegelen. Põgus selgitus ja neiu lahkub. Sellised eakatele mõeldud üritused võivat kohale meelitada igasugu šarlatane  – naeratav noormees vanaprouade seltsis tundub kahtlane.

«Tahaks kõigest osa võtta, aga siin käi ainult mööda koridore ja osta rohtusid. Kirjutage sinna Postimehesse, et saal on väike,» lausub Elga. Ta möönab siiski, et vähemasti on toitlustus see aasta paremini organiseeritud, eelmisel aastal jäädi supist sootuks ilma.

Elga lause peale elavnevad ka teised memmed, kes kiidavad kelneripoisse. «Minu meelest ei liigu elu kuhugi, kui mehi ei oleks. Miks neid ei austata, neile võiks ka midagi teha, võib-olla hakkavad meid ka siis rohkem austama. Mehi peab hellitama, neid on vähe,» ütleb Maie.

Maiel on tegelikult teinegi mure: tema 48-aastasel tütrel pole ikka veel kaasat. «Tütar on kuus-seitse aastat otsinud meest, pani isegi Õhtulehte kuulutuse, aga vastavad ainult sellised, kellel ei ole autot, õiget elamispinda ja kes on paljad kui püksinööbid. Kõik head mehed on ära võetud,» kurdab ta. «Mehed sõidavad ennast surnuks, neile meeldivad kiired autod. Iga õhtu vaatan uudistest, seal on ikka mehed, mitte naised.»

Sipa lauluansambli Hõbelõng liikmed Ene ja Maimu on tulnud Märjamaalt, ka nemad kurdavad, et kultuurikeskuses on kole kitsas. «See eakate päev võiks olla jaanipäeva aegu ja lauluväljakul, siis mahuvad kõik ära,» teeb Ene korraldajatele ettepaneku.

Elurõõmsa Ene sõnul on ringi liikudes kohe näha, kes on maalt ja kes linnast. «Maainimesed on rõõmsamad. Nad alustavad hommikut õues linnulauluga, linnainimene aga tolmuga. Mulle tundub, et maal ka suheldakse omavahel rohkem, linnas ei pruugi oma naabrit tundagi,» räägib Ene.

Festivalil võis näha peamiselt naisi, ent ka mõned mehed on sinna  tee leidnud. Kohe eakate ajakirja infostendi kõrvale olid ennast mugavatesse tugitoolidesse sättinud kaks pealinna meest Mati ja Tarmo.

Mati ja Tarmo tunnistavad, et on majas olnud juba hommikust saati ja väsimus pureb konti. Istumiskohti on paraku võrdlemisi vähe, kõigile ei jätku. Paarkümmend meetrit eemal on arstiabi, kui keegi peaks päris ära väsima. Sealsed õed nendivad, et nende juures on käinud palju rahvast. Põhiliselt kurdetakse väsimust, õhupuudust ja palavust.

Kuigi saali kõik soovijad ei mahtunud, on seal käinute muljed valdavalt positiivsed. Eriti nauditakse Heidy Tamme laule, nende saatel õõtsutakse, käed koos, kõigil suu kõrvuni. Festivalil viibinud inimesed paistavad rõõmsameelsed, see on pidupäev omade seltsis.

30.09.2015 02.10.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto