Eesti avalikus sektoris on praegu tööl vähemalt 750 inimest, kes ei tee oma tööd südamega ja kes teavad, et tema töö ei ole riigile kasulik. Need inimesed tuleb üles otsida ja tööturule saata. Umbes selline oli peaminister Taavi Rõivase sõnum 2016. aasta eelarvet tutvustades, mil ta peatus pikemalt umbes 0,15% kokkuhoidu tutvustades.
Pärast masuaastaid olevat riik lotendama läinud ning nüüd on õige aeg 13 miljoni euro võrra rasva vähendada. Pealtnäha tundub idee mõistlik, ei saa ju riigi soovi kulusid kärpida kuidagi pahaks panna. Aga miks nii vähe? 13 miljonit ei ole isegi mitte poolt protsenti riigieelarvest, 750 inimest kogu Eesti avaliku sektori peale ei pane tegelikult tähelegi.
Siiski tundub mulle, et poliitikud kuulutavad vale sõnumit, selmet riiki tegelikult tõhusamaks lihvida. Eesti riigi probleem ei saa olla pelgalt 13 miljoni kokkuhoid. Nagu ka mitu ministrit õigesti ütles, on üks keerulisem probleem liigne bürokraatia, mis enamasti väljendub kivistunud protsessides ja kartuses vastutust võtta. Ma ei suuda aga kuidagi uskuda, et 750 keskmist palka saava inimese kadumine suudaks riigi toimimisse juurdunud bürokraatiat kuidagigi muuta.
Probleem on seal, kus tähtsad ja targad, kuid paraku kalasilmsed ametnikud räägivad innuga õigusfilosoofilistest kategooriatest ning põhjendavad, miks ei saa asjaajamist 19. sajandist kaasaega tuua. Vähem targad ametnikud ütlevad otse: nii on kogu aeg tehtud ja tehakse ka edaspidi.
Probleem on seal, kus tähtsad ja targad, kuid paraku kalasilmsed ametnikud räägivad innuga õigusfilosoofilistest kategooriatest ning põhjendavad, miks ei saa asjaajamist 19. sajandist kaasaega tuua.
Inimeste koondamine ei saa olla eesmärk, samuti ei ole seda võimalikult odav riik. Riigi lubatud avalik teenus peab jõudma inimesteni mugavalt ja tõhusalt. Riik peab suutma pakkuda paremat avalikku teenust vähema arvu inimestega. Ilmselgelt tähendab see üha enam ja enam digitaalsete lahenduste kasutuselevõttu.
Palju head tööd on tehtud riigiasutuste omavahelise suhtluse osas, paljudes asutustes ei liigutata pabereid ega ka e-kirju: dokumendid liiguvad süsteemist süsteemi. Säästetud raha ja aega on reaalselt võimalik kokku lugeda. See tähendab, et osal ametnikel on rohkem aega sisulise tööga tegeleda.
Hea eeskuju on maksuamet, kus on aastaid inimesi pigem vähemaks jäänud, aga töö on läinud tõhusamaks. Kui on vaja, otsitakse inimene üles kas või sotsiaalmeedia vahendusel. Rutiinis kinni bürokraat näeb seda kindlasti ohuna, kuid töö tulemus räägib enda eest. Mitmed tavatud ettepanekud on pannud proovile ühiskonna taluvuse, aga kuidagi ei saa maksuametit süüdistada stagnatsioonis või tahtmatuses oma tööd paremini teha.
Võib-olla on 750 inimese koondamine vajalik ja mõistlik ning kokkuvõttes on sääst kordades rohkem kui naeruväärsed 13 miljonit. Igatahes loodan ma, et see ei ole asi, mida nimetatakse riigireformiks. Või muidu võiks kokkuhoidu alustada mõne ministri ülalpidamiskuluga. Ma tahaks lugupeetud poliitikute suust kuulda selgitusi, kuidas riigikorralduslikke protsesse muutes saavad inimesed ja ettevõtted endale parema ja tõhusama riigi. Kokkuhoid tuleb niikuinii.