Sisukord
Arvustused
Postimees
03.10.2015
Eesti Dilbert Horoskoop Suur kala suures akvaariumis Palju õnne Eesti lühiuudised Tagakülg Kommentaar Alluvad vaid siis, kui mõistetakse Marssalikepike meiereijuhi paunas Sinisalu: kapo ei lähe ehku peale Ta tegi seda jälle! Leegitsev kirg Ratturid teavad, mis Kohvrit ootab Male Eesti konsulile tehti Kohvri aitamine võimalikult raskeks Mälumäng Hariduslike erivajadustega (HEV) koolid Eestis Välismaa Obama nõudis karmimat relvaseadust Taani dilemma: kas rohkem anda või rohkem nõuda Välismaa lühiuudised Arvamus Päeva karikatuur Postimees 1891. aastal: kohtuvõim inimestele lähemale! Heili Klandorf: meis voolab üks veri... Lennukad paarimehed Juhtkiri: teravate harudega kahvel Ene Pajula veste: mammile tundub, et aeg liigestest on lahti Peeter Raudsik: põgeniku palve Peeter Langovitsi tagasivaade: saadikuprouaga seenel Tõnis Oja: Volkswagen kui suur seebiooper Kultuur Aja auk. Rolandi laul Täitsa puhas jazz Mida arvab Postimehe žürii filmist «Vabaduse mustrid»? Klassikaline New Order Mida arvab Postimehe žürii filmist «Kuidas ehitada kosmoselaeva»? Glämmipauk kuldsest minevikust Tüdruk The Weekndi lauludest Neo-nostalgia Kosmose hõivamise õpetus Ivo Uukkivi: kogu aeg peab väike surin sees olema Sport Spordi lühiuudised Tänaku tiimikaaslane haaras liidriohjad Miks inglased Meistrite liigas virelevad? Päev koondise töövarjuna: Gianni kõne, kapteni valud ja Rikbergi jutustused Selgus Eesti bobinaiskonna koosseis Eesti rahvuslike aarete paar Tarbija Jurist vastab Tööportaalid ei tohiks küsida isiklikke andmeid Kaugtöö eeldab usaldust tööandja ja töötaja vahel AK Mida arvab Postimehe žürii filmist «Vabaduse mustrid»? Aja auk. Rolandi laul Mida arvab Postimehe žürii filmist «Kuidas ehitada kosmoselaeva»? Täitsa puhas jazz Glämmipauk kuldsest minevikust Klassikaline New Order Neo-nostalgia Peeter Raudsik: põgeniku palve Estonian Air saab uue ilusa nime Kosmose hõivamise õpetus Tee tarkuse allikale Viimane veerg Teeme rahval tuju paremaks Veereb värten vurinaga Tüdruk The Weekndi lauludest Arhitektid, nohikud ja masinad Tõnis Oja: Volkswagen kui suur seebiooper Arter Põnevik, mis muutub aina põnevamaks Pead on varem siiratud koertele ja ahvidele Draama Türgis, menu Eestis Kopra saba Ivo Uukkivi: kogu aeg peab väike surin sees olema Peaga töötav mees ootab uut keha Inta Ruka ja tema ilusad inimesed Vaba mees Jüri Pihl ohtlikes mängudes Stiilitunnetus vanaemalt Meelelahutus Koomiks Sudoku

«Varjudemaa» algab paljulubavalt

3 min lugemist
«Hasso, mida sa räägid? Siin tulistati sel ööl, kui isa suri?» – isa surma asjaoludes kahtlema hakanud Rita (Karin Rask) püüab mõista oma võõraks jäänud venna (Ivo Reinok) ütlusi. FOTO: TV3

Perekonnast võõrdunud tütar läheb õe kutsel isa matuseid korraldama, kuid lapsepõlvekodus ootavad tema enda minevikupatud ja kahtlaselt kokkuhoidev kogukond, kes näib, muuhulgas, soovivat ka neid vanu patte klaarida.

Esmamulje võiks kokku võtta nii: Indrek Hargla kirjutatud «Süvahavva» kohtab Guy Ritchie tehtud komöödiat «RocknRolla». Müstika ja saladused ning vaimukalt valitud näitlejateansambel annavad kokku paljutõotava alguse. Ma pole varem eesti seriaalides märganud, et oleks suudetud kokku otsida nii stiilselt erinevaid ja tähelepanuväärseid nägusid statistideni välja. Juba ainuüksi külanaised peielaua ääres on igaüks eraldi meelde jäävad. Kohalikust kirikukogudusest appi saadetud kummituslikust prouast (Ulvi Sadam) tahaksin rohkem teada. Loodan, et ka tal saab olema seriaalis oma lugu rääkida, sest nägu väärib seda.

Nii polegi «Varjudemaa» tegelaste hulgas ühtegi, keda ei suudaks pärast kirjeldada. Ning arvestades eesti filmide visalt püsivat traditsiooni – tegelane pikas kaadris suures plaanis mõtlemas – on tore, kui seal jätkub ka, mida vaadata.

Vanemuise näitleja Janek Joost on seriaaltegijatele olnud seni avastamata mees. Enam mitte. Tema naiselike maneeridega lahendatud ja seeläbi eriti pahelise ja salalikuna markeeritud ärimehe roll on teravmeelne ja üllatav. Eva Klemetsi mängitud närvivapustuses õde, kelle elule lisavad raskust joodikust mees ja mitu rõõsapõselist last, on põnev tegelane, kes ühelt poolt ihkab emakuju aseainena õe lähedust, teisalt aga põlgab ja süüdistab teda.

Peategelane Rita (Katrin Rask) on jaheda olemisega iludus, kes ise oma elu liiga keeruliseks elab. Naine on nii tüüne, et tema hirmuunedest ärkamine mõjub isegi veidi ebaloomulikult. Mõned pingelised hetked õega põrkasidki tegelase jaheduse vastu ja sellest oli kahju. Õnneks ei püsi Ritas see hoiak osa lõpuni ning õe etteheited ja naabrite sosinad hakkavad ka talle mõjuma. Loodetavasti me veel näeme, kuidas Rita tõmbub nii pingesse, et ehmatab igast krõpsust ja kardab ka omaenese varju.

Niisiis on lugu põnev ja näitlejate valik huvitav. Kui midagi ette heita, siis seda, et esimese osa lõpuks ei saa vaataja teada midagi, mida ta poleks juba alguses teadnud või millest aru saanud. Aimatavad on vähemalt kolme erineva loo piirjooned.

Esiteks. Võib vaid ähmaselt oletada, mis sorti pahandusega Rita aastate eest kodukohast lahkus, kuigi ühe tegelase öeldud «lits!» annab vihje teatud suunas. Siiski, 20-aastase valimatus partnerite suhtes tundub liiga lahja üleastumine, et külakogukond kaks aastakümmet hiljem ikka veel rusikat taskus võiks kanda.

Teiseks. Esimene inimene, keda Rita koduhoovis kohtab, on sünnitrauma tagajärjel sandistunud vend Henno (Ivo Reinok), keda sünnitades pereema ise teise ilma läks. Niisiis, lisaks sellele, et tegemist on väidetava kuriteo olulise, kuid ebausaldusväärse tunnistajaga, on see tegelane ka teiste pereliikmete kehastunud süütunne.

Kolmandaks. Isa asjades sorides leiab Rita märkmeraamatu, kus seisab aastaarv 1944. Et tegevus toimub Saaremaal, rändavad mõtted Saksa armeele ja Tehumardi lahingule, ammustele aegadele viitavad ka kõrvalhoones rippuvad vanamoelised võtmed. Samuti on isa asjade seas pilt, mis laseb aimata armukolmnurka kadunukese elus. Ent sellest pole palju loota – ilmselt on tegu vaid vaataja tähelepanu kõrvale juhtimiseks sisse toodud lisaliiniga, mis korralikus põnevikus alati olema peab.

«Varjudemaa» esimese osa ainus probleem ongi puändi puudumine. Rita ütleb telefonikõne lõpetuseks: «Mul on tunne, et isa surm ei olnud õnnetus.» Vaataja tahaks öelda: «Mh?», sest ta on samale äratundmisele jõudnud juba esimese 15 minuti jooksul. Kuid heas põnevikus peab vaataja jooksma tegelaste järel, mitte olema neist ees.

Aga see selleks. See pole peamine. Peamine on see, et eesti seriaalmaastikule on tekkinud algupärase stsenaariumiga põnevussarjad, mis on päriselt ka põnevad. «Alpimaja» alustatut viis edasi «Süvahavva» ja jätkab «Varjudemaa». Kui nii edasi läheb, hakkavad rootslased varsti meie seriaale vaatama.

Seotud lood
02.10.2015 05.10.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto