Sisukord
Arvustused
Postimees
03.10.2015
Eesti
Male
Dilbert
Horoskoop
Suur kala suures akvaariumis
Palju õnne
Alluvad vaid siis, kui mõistetakse
Tagakülg
Kommentaar
Eesti konsulile tehti Kohvri aitamine võimalikult raskeks
Marssalikepike meiereijuhi paunas
Sinisalu: kapo ei lähe ehku peale
Ta tegi seda jälle!
Leegitsev kirg
Ratturid teavad, mis Kohvrit ootab
Mälumäng
Eesti lühiuudised
Välismaa
Obama nõudis karmimat relvaseadust
Taani dilemma: kas rohkem anda või rohkem nõuda
Välismaa lühiuudised
Arvamus
Päeva karikatuur
Postimees 1891. aastal: kohtuvõim inimestele lähemale!
Heili Klandorf: meis voolab üks veri...
Lennukad paarimehed
Juhtkiri: teravate harudega kahvel
Ene Pajula veste: mammile tundub, et aeg liigestest on lahti
Peeter Raudsik: põgeniku palve
Peeter Langovitsi tagasivaade: saadikuprouaga seenel
Tõnis Oja: Volkswagen kui suur seebiooper
Kultuur
Mõõk, mantel, kosmos ja lilled
Luulehetk – hetk luules
Aja auk. Rolandi laul
Veereb värten vurinaga
Täitsa puhas jazz
Mida arvab Postimehe žürii filmist «Vabaduse mustrid»?
Klassikaline New Order
Mida arvab Postimehe žürii filmist «Kuidas ehitada kosmoselaeva»?
Glämmipauk kuldsest minevikust
Tüdruk The Weekndi lauludest
Neo-nostalgia
Sport
Spordi lühiuudised
Tänaku tiimikaaslane haaras liidriohjad
Miks inglased Meistrite liigas virelevad?
Päev koondise töövarjuna: Gianni kõne, kapteni valud ja Rikbergi jutustused
Selgus Eesti bobinaiskonna koosseis
Eesti rahvuslike aarete paar
Tarbija
Jurist vastab
Tööportaalid ei tohiks küsida isiklikke andmeid
Kaugtöö eeldab usaldust tööandja ja töötaja vahel
AK
Mida arvab Postimehe žürii filmist «Kuidas ehitada kosmoselaeva»?
Täitsa puhas jazz
Glämmipauk kuldsest minevikust
Klassikaline New Order
Neo-nostalgia
Tüdruk The Weekndi lauludest
Estonian Air saab uue ilusa nime
Kosmose hõivamise õpetus
Tee tarkuse allikale
Viimane veerg
Teeme rahval tuju paremaks
Arter
Põnevik, mis muutub aina põnevamaks
Pead on varem siiratud koertele ja ahvidele
Draama Türgis, menu Eestis
Kopra saba
Ivo Uukkivi: kogu aeg peab väike surin sees olema
Peaga töötav mees ootab uut keha
Inta Ruka ja tema ilusad inimesed
Vaba mees Jüri Pihl ohtlikes mängudes
Stiilitunnetus vanaemalt

«Varjudemaa» algab paljulubavalt

3 min lugemist
«Hasso, mida sa räägid? Siin tulistati sel ööl, kui isa suri?» – isa surma asjaoludes kahtlema hakanud Rita (Karin Rask) püüab mõista oma võõraks jäänud venna (Ivo Reinok) ütlusi. FOTO: TV3

Perekonnast võõrdunud tütar läheb õe kutsel isa matuseid korraldama, kuid lapsepõlvekodus ootavad tema enda minevikupatud ja kahtlaselt kokkuhoidev kogukond, kes näib, muuhulgas, soovivat ka neid vanu patte klaarida.

Esmamulje võiks kokku võtta nii: Indrek Hargla kirjutatud «Süvahavva» kohtab Guy Ritchie tehtud komöödiat «RocknRolla». Müstika ja saladused ning vaimukalt valitud näitlejateansambel annavad kokku paljutõotava alguse. Ma pole varem eesti seriaalides märganud, et oleks suudetud kokku otsida nii stiilselt erinevaid ja tähelepanuväärseid nägusid statistideni välja. Juba ainuüksi külanaised peielaua ääres on igaüks eraldi meelde jäävad. Kohalikust kirikukogudusest appi saadetud kummituslikust prouast (Ulvi Sadam) tahaksin rohkem teada. Loodan, et ka tal saab olema seriaalis oma lugu rääkida, sest nägu väärib seda.

Nii polegi «Varjudemaa» tegelaste hulgas ühtegi, keda ei suudaks pärast kirjeldada. Ning arvestades eesti filmide visalt püsivat traditsiooni – tegelane pikas kaadris suures plaanis mõtlemas – on tore, kui seal jätkub ka, mida vaadata.

Vanemuise näitleja Janek Joost on seriaaltegijatele olnud seni avastamata mees. Enam mitte. Tema naiselike maneeridega lahendatud ja seeläbi eriti pahelise ja salalikuna markeeritud ärimehe roll on teravmeelne ja üllatav. Eva Klemetsi mängitud närvivapustuses õde, kelle elule lisavad raskust joodikust mees ja mitu rõõsapõselist last, on põnev tegelane, kes ühelt poolt ihkab emakuju aseainena õe lähedust, teisalt aga põlgab ja süüdistab teda.

Peategelane Rita (Katrin Rask) on jaheda olemisega iludus, kes ise oma elu liiga keeruliseks elab. Naine on nii tüüne, et tema hirmuunedest ärkamine mõjub isegi veidi ebaloomulikult. Mõned pingelised hetked õega põrkasidki tegelase jaheduse vastu ja sellest oli kahju. Õnneks ei püsi Ritas see hoiak osa lõpuni ning õe etteheited ja naabrite sosinad hakkavad ka talle mõjuma. Loodetavasti me veel näeme, kuidas Rita tõmbub nii pingesse, et ehmatab igast krõpsust ja kardab ka omaenese varju.

Niisiis on lugu põnev ja näitlejate valik huvitav. Kui midagi ette heita, siis seda, et esimese osa lõpuks ei saa vaataja teada midagi, mida ta poleks juba alguses teadnud või millest aru saanud. Aimatavad on vähemalt kolme erineva loo piirjooned.

Esiteks. Võib vaid ähmaselt oletada, mis sorti pahandusega Rita aastate eest kodukohast lahkus, kuigi ühe tegelase öeldud «lits!» annab vihje teatud suunas. Siiski, 20-aastase valimatus partnerite suhtes tundub liiga lahja üleastumine, et külakogukond kaks aastakümmet hiljem ikka veel rusikat taskus võiks kanda.

Teiseks. Esimene inimene, keda Rita koduhoovis kohtab, on sünnitrauma tagajärjel sandistunud vend Henno (Ivo Reinok), keda sünnitades pereema ise teise ilma läks. Niisiis, lisaks sellele, et tegemist on väidetava kuriteo olulise, kuid ebausaldusväärse tunnistajaga, on see tegelane ka teiste pereliikmete kehastunud süütunne.

Kolmandaks. Isa asjades sorides leiab Rita märkmeraamatu, kus seisab aastaarv 1944. Et tegevus toimub Saaremaal, rändavad mõtted Saksa armeele ja Tehumardi lahingule, ammustele aegadele viitavad ka kõrvalhoones rippuvad vanamoelised võtmed. Samuti on isa asjade seas pilt, mis laseb aimata armukolmnurka kadunukese elus. Ent sellest pole palju loota – ilmselt on tegu vaid vaataja tähelepanu kõrvale juhtimiseks sisse toodud lisaliiniga, mis korralikus põnevikus alati olema peab.

«Varjudemaa» esimese osa ainus probleem ongi puändi puudumine. Rita ütleb telefonikõne lõpetuseks: «Mul on tunne, et isa surm ei olnud õnnetus.» Vaataja tahaks öelda: «Mh?», sest ta on samale äratundmisele jõudnud juba esimese 15 minuti jooksul. Kuid heas põnevikus peab vaataja jooksma tegelaste järel, mitte olema neist ees.

Aga see selleks. See pole peamine. Peamine on see, et eesti seriaalmaastikule on tekkinud algupärase stsenaariumiga põnevussarjad, mis on päriselt ka põnevad. «Alpimaja» alustatut viis edasi «Süvahavva» ja jätkab «Varjudemaa». Kui nii edasi läheb, hakkavad rootslased varsti meie seriaale vaatama.

Seotud lood
02.10.2015 05.10.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto