Sisukord
Kultuur
Postimees
19.02.2020
Ilves: loodan, et lääs ei ole veel lõppenud (16) Eesti Küberpättide nahka läks 13 miljonit eurot Apteekrid andsid reformipöörajate vastu turmtuld Tallinna linnapolitsei saatis Maardu taksojuhtidele ultimaatumi Mäggi: Eestil on Hiinast rohkem võita kui kaotada (2) Pärnu võimuliit läks lõhki Jäävaba meri ajas hülged poegima laidudele Majandus Riigifirma napsas kuluka võidu Intervjuu ⟩ Saksamaa ja Euroopa huvid käivad käsikäes Välismaa Venemaal kaalutakse ekspresidentide puutumatust (3) Rootsis valmis maailma suurim vastlakukkel Torm tõi Iiri rannikule hüljatud laeva Arvamus Juhtkiri: rekordhind ja kaotatud aastad (3) Arved Breidaks: Tehvandile suusahall (1) Paloma Krõõt Tupay: presidendi punane joon (11) Marek Sammul: suletus toodab konnatiike (2) Indrek Leppik, Viljar Kähari: Eesti pakub katuseta maja Erkki Bahovski: kodanike Euroopa (1) Meie Eesti Aimar Altosaar: Eesti rahva küpsustunnistus Sergei Metlev: manifest kui kahtlusi vaigistav lootus (2) Imbi Paju: mõtisklus Eesti riigist ja rahvastest Kultuur Jaan Krossi põrgu ja purgatoorium Kommunism veetles vaid kodanlikust spliinist? (1) Sport Türgi korvpallur võttis uue nime Heino Endeni järgi Kodus teise kuldmedali teeninud Wierer: värisesin viimases tiirus päris palju Anett Kontaveit pääses Dubais teise ringi Anett Kontaveit: sisehallist välja minek tahab harjumist, aga sain hästi hakkama Tartu Aksel Part: autosõit kui asotsiaalne tegevus (6) Mall Värva: loodusega koosolemise ilu ja võlu Prokuratuur täpsustas Valvo Semilarski süüdistust (1) Miss Valentine toob Tartusse 35 riigi parimad võimlejad Raatuse koolis püsivad pinged löövad direktori Toomas Kingu vererõhu lakke Piinatud hinged treppidel Meelelahutus Koomiks Sudoku
minu meedia
Minu Meedia digi­paketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli minu meedia

Elu sunnil kirjanikuks

8 min lugemist
Oktoobris ilmub Ljudmila Ulitskajal uus romaan «Jaakobi redel», mille üle ta on rõõmus. FOTO: Rene Suurkaev

Ljudmila Ulitskaja debüteeris kirjanikuna väga hilja: tema esimene raamat ilmus alles siis, kui ta oli juba viiekümneaastane. Õigupoolest ei tahtnudki ta kirjanikuks saada. «Ma olin bioloog, tegelesin geneetikaga ja see, et minust lõpuks teadlast ei saanud, on üks elu ebameeldivatest tahkudest,» selgitab Ulitskaja. «Teadus on mulle tänase päevani maailma kõige köitvam tegevus. Teiselt poolt olin ma muidugi alati suur lugeja. See on meie põlvkonna tunnusjoon – lugemisiha. Me lugesime alati palju ja mitte ainult samizdat’i (mille tõttu Ulitskajal 1970. aastal üldgeneetika instituudist lahkuda tuli – toim). Meid huvitas liigagi palju ja juhtus nii, et me jõudsime ikka ja jälle lubatust kaugemale, algul isegi endale aru andmata…»

Tellijale

- Kuidas teist viimaks siiski kirjanik sai?

Ma hakkasin kirjutama osaliselt sunnitult. Mul on lapsest peale olnud tugev soov toimuvat fikseerida, aga sain juba varakult aru, et mälu on mul kehv ja tuleb asju üles tähendada. Üleminek kirjutamisele toimus märkamatult. Kui bioloogiaga tuli lõpp, olin oma kümme aastat tööta. Need olid rasked aastad: haigestus ja suri mu ema, mul sündis kaks last ja ühel hetkel olin päris nulli lähedal – mehest läksin lahku, elukutse kaotasin. Juhuse läbi kutsuti mind tööle juudi kammerteatrisse, kus olin kolm aastat kirjandusala juhataja. See andis mu elule teise suuna. Teater oli noor, väga kummaline, ere, paljutki õppisin käigupealt, eriti seda, et tegu oli demonstratiivse organisatsiooniga: teater loodi selleks, et näidata maailmale, et meil on kõik korras. Juute toona välismaale ei lastud, emigratsiooni piirati … Ma saan üldse asjadest aeglaselt aru, aga kui ma seda lõpuks mõistsin, tulin teatrist tulema.

18.02.2020 19.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto