Sisukord
Kultuur
Postimees
17.02.2020
Toetuste arestimine külvas abivajajates segadust (9) Eesti Apteegireformi ilmselt enam ei väära (2) Soome meri andis välja pool aastat kadunud pärnaka (1) Valvekaamera õppesõiduautosse? Pigem mitte (2) Aevastamishooaeg varsti käes Majandus Galeriid ⟩ Eripärased hotellid raputavad Tallinna (1) Jahenev tööturg vähendab nõudlust töökäte järele 2500 ühendust taotlevad tuludeklareerijate annetusi (1) Välismaa Karmid piirangud näivad pidurdavat viiruse levikut Hiinas Kaljulaid: Euroopa peaks suutma rohkem ise hakkama saada (1) Tosin sõjandustrendi: mida ütleb maailma kohta raport «World Military Balance 2020»? (1) Põhilise julgeolekumurena jäid Müncheni konverentsil kõlama Hiina ja Liibüa Arvamus Juhtkiri: läänetuse lainetus (10) Toomas Toomsalu: sääsereis ja surmakutsar Mart Raudsaar: sõnavabadus ei tähenda ajuvabadust (25) Madis Somelar: minister peaks õpetajatega arvestama Kristjan Vassil: kliinikum vajab muutusi (1) Kultuur Svetlana Aleksijevitš: kirjutamisel juhindun vaistust Anu Raua kunstiteos kroonib Tartu rahu lepingut Elutoasõbralikuks tehtud õuduslugu Sport Taas maailmarekordit nihutanud Duplantis: kavatsen tulevikuski piire kompida Guardiola-ajastu lõpp Manchester Citys? PM ROOTSIS ⟩ Evans näitas, et MM-tiitel on tänavu väga lahtine Loginov jäi norralaste hammaste vahele Vana rekordi alistanud Nazarov: ma ei oodanud sellist aega Tartu Kümmekond entusiasti läbis pika Tartu maratoni raja joostes Laest kukkunud krohvilahmakas sundis spordisaali sulgema Linn tahab nõudeid äpitaksodele karmistada (1) Vehkleja Julia Beljajeva kella ei vaata Arvustus ⟩ Romantiline ja suviselt muretu «Talve» Meelelahutus Koomiks Sudoku
minu meedia
Minu Meedia digi­paketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli minu meedia

Elu sunnil kirjanikuks

8 min lugemist
Oktoobris ilmub Ljudmila Ulitskajal uus romaan «Jaakobi redel», mille üle ta on rõõmus. FOTO: Rene Suurkaev

Ljudmila Ulitskaja debüteeris kirjanikuna väga hilja: tema esimene raamat ilmus alles siis, kui ta oli juba viiekümneaastane. Õigupoolest ei tahtnudki ta kirjanikuks saada. «Ma olin bioloog, tegelesin geneetikaga ja see, et minust lõpuks teadlast ei saanud, on üks elu ebameeldivatest tahkudest,» selgitab Ulitskaja. «Teadus on mulle tänase päevani maailma kõige köitvam tegevus. Teiselt poolt olin ma muidugi alati suur lugeja. See on meie põlvkonna tunnusjoon – lugemisiha. Me lugesime alati palju ja mitte ainult samizdat’i (mille tõttu Ulitskajal 1970. aastal üldgeneetika instituudist lahkuda tuli – toim). Meid huvitas liigagi palju ja juhtus nii, et me jõudsime ikka ja jälle lubatust kaugemale, algul isegi endale aru andmata…»

Tellijale

- Kuidas teist viimaks siiski kirjanik sai?

Ma hakkasin kirjutama osaliselt sunnitult. Mul on lapsest peale olnud tugev soov toimuvat fikseerida, aga sain juba varakult aru, et mälu on mul kehv ja tuleb asju üles tähendada. Üleminek kirjutamisele toimus märkamatult. Kui bioloogiaga tuli lõpp, olin oma kümme aastat tööta. Need olid rasked aastad: haigestus ja suri mu ema, mul sündis kaks last ja ühel hetkel olin päris nulli lähedal – mehest läksin lahku, elukutse kaotasin. Juhuse läbi kutsuti mind tööle juudi kammerteatrisse, kus olin kolm aastat kirjandusala juhataja. See andis mu elule teise suuna. Teater oli noor, väga kummaline, ere, paljutki õppisin käigupealt, eriti seda, et tegu oli demonstratiivse organisatsiooniga: teater loodi selleks, et näidata maailmale, et meil on kõik korras. Juute toona välismaale ei lastud, emigratsiooni piirati … Ma saan üldse asjadest aeglaselt aru, aga kui ma seda lõpuks mõistsin, tulin teatrist tulema.

15.02.2020 17.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto