Julia Holteri neljas album on esmakuulamisel petlik. Suure pettusega alustab esimene lugu «Feel You», mis on päikeseline ja kerge, meenutades kõlalt palju enam Natalie Prassi vana kooli Disney fantaasiaid kui eksperimenteeriva Holteri varasemaid kaevumisi kreeka tragöödiatesse. Kui Barbara Lewise «Hello Stranger» oli pelgupaigaks Holteri eelmise albumi «Loud City Song» närvilises kakofoonias, siis nüüd on ballaadid ta enda kirjutatud. «Wildernessi» on võimalik algusest lõpuni kuulata lihtsalt selle meloodilisusega kaasa hõljudes, jättes tee peale maha kogu reverb’i, kirjandusvihjed ja ebakõlad.
Mis muidugi ei tähenda, et neid ei oleks – neid jagub ehk igale poole peale tolle petliku avaloo, mis aga suunab kogu ülejäänud albumit samamoodi kuulama. Ilmselt üks kavalamalt järjestatud träkkliste viimasel ajal. Kõlalt ei ole Holter muutunud kuidagi turvalisemaks, vaid pigem teatraalseks. Kui «Loud City Song» oli kino, on «Wilderness» teater – seega samm varasemate albumite poole, kuid kõik suure ekraani nipid on seekord kaasa võetud. Plaadi sees on ka väike minialbum: «Lucette Stranded on the Island» võtab nii sõnadelt, instrumentatsioonilt kui ka vokaalilt kõik Holteri nipid kenasti kokku. Holter muudab oma hääle sekundiga uinutavast linnulaulust eneseteadlikuks spoken word poeediks ja tagasi ning kuulaja võib valida, millisele kihile ta parasjagu keskendub.
