Sisukord
Päevakomm
Postimees
10.10.2015
Eesti Uus trend: ostja kutsub müüjale politsei Male Mälumäng Dilbert Horoskoop Tagakülg Palju õnne Veteranid kohtusid suure jalgpallimatši eel peaministritega Eesti lühiuudised lk 4 Pagulased ootavad heatahtlikkust Sool, leib ja sõbralik tere Ei löö kunagi käega Täbaras Tsahkna Uudiseid loomaaiast: londilised ootavad pidu Välismaa Välismaa lühiuudised: 9.10.2015 Sahharovile kandideerivad nii Savtšenko kui Snowden Kui mitte vendlus, siis vajadus Jeruusalemm ja Iisrael upuvad vägivalda Nobeli komitee pärgas tuneeslasi Elu pärast sõda Arvamus Juhtkiri: Eesti ime ja praeguste poliitikute häbi Jean-Pierre Bourguignon: teadusele tuleks vaadata optimistlikumalt Mees, kes vajab isanime Ahto Lobjaka essee: piirirahvas Peeter Langovitsi tagasivaade: Unic vallutas vanalinna Kui mitte vendlus, siis vajadus Ei löö kunagi käega Päeva karikatuur Täbaras Tsahkna Erik Prozes: Ma ei usu nende pisaraid Postimees 1936. aastal: Tartu kammivabrik «Estico» leekides Kultuur Metallile müüdud Unustatud vana Väikeste asjade rock NY art-pop Mida arvab Postimehe žürii filmist «Karmil pinnal»? Aasta soundtrack Luulehetk – hetk luules Mis tants? Võta parem naine! Müstika jäävusest ehk keskaegse loo kaasaegsest tähendusest Lennon, Liverpool ja surematud biitlid Axel ja Maria, August ja Siri Sport Spordi lühiuudised 10.10 Saaremaa rallit juhib Siim Plangi Cretu oma mängijatest: kellele on avatud taeva väravad, kes on koondise A ja O Kelly Sildaru oskuste arendamiseks astuti järgmine vajalik samm Jimmy Högberg – haridust nautiv müüdimurdja Tarbija Kaitstud töö võimaldab töötada ka raske puudega inimesel AK Metallile müüdud Unustatud vana Väikeste asjade rock NY art-pop Mis tants? Võta parem naine! Aasta soundtrack Aita Taavi Aasal Tallinna juhtida Planeedid ennustavad Viimane veerg Edgar Savisaare tervitus kaitsepolitseile Elu pärast sõda Arter Kui valida, siis see, mis hirmutab Margit Härma: kui suur on sinu maailm? Vaat see on kohutav kliima! Mustanahaline Läti kommunist-separatist Kaks paari, neli ellusuhtumist Hendrik Aguri õppetunnid rabas Harriet Toompere: lapsena tahtsin olla keegi, keda keegi ei tea Igavesed ajateenijad ehk ühe rühma 20 aastat rivis Meelelahutus Koomiks Sudoku

Erik Prozes: Ma ei usu nende pisaraid

2 min lugemist
Erik Prozes FOTO: Postimees

Sel nädalal sai teatavaks uudis fotograaf Jill Greenbergi hagist Keskerakonna vastu, millega viimaselt nõutakse pildi loata kasutamise eest 57 500 eurot. Nimelt kasutas partei häälekandja Kesknädal oma reklaamis internetist virutatud Greenbergi pilti nutvast lapsest.

Pilt, millega kutsuti üles eraldama Ärma talule kuluvat raha lasteaedadele, moodustab osa fotograafi 2006. aastal tehtud suuremast nutvaid lapsi kujutavast seeriast. Keskerakonna esindajate sõnul on nõudmine ülepaisutatud ja fotograafi «esmane eesmärk on hõlpsalt suure summa raha teenimine, mitte oma loomingu kaitsmine».

Näen siin peamiselt kahte vastuolu. Esiteks. Nii erakonna esindajate kui uudise juures avaldatud lugejate kommentaaridest koorub välja suhtumine, justkui oleks käimasolevas vaidluses rünnatavaks pooleks hoopis varas, mitte autor, kelle teos lihtlabaselt pihta pandi. Kuidas on võimalik, et me 21. sajandil, avatud infoühiskonnas, ühes maailma kõige paremini internetiseeritud riigis peame rääkima niivõrd elementaarsetest asjadest nagu autoriõigused ja intellektuaalse omandi kaitse? Või on see meie rahvuslik omapära, et hangime pigem lauale korraliku sealihakäntsaka, kui kulutame oma piiratud materiaalseid ressursse millelegi käega otseselt mittekatsutavale? Et sellise suhtumisega paistab silma ka üks Eesti suurimaid erakondi, polegi niivõrd üllatav, sest on ju Toobalid killuke meie endi hulgast. 

Teiseks. Nutva lapse kujund on üks tugevamaid metafoore, mida propagandas kasutada. Värvi paksuselt ületab see ka Kesknädala hiljutise esikülje pealkirja «Tegelikult tahtsid nad Edgarit tappa». Need on justkui salmid ühest ja samast laulust, mille refrään on meeleheide teise ešeloni kuulumise pärast. Tekib küsimus, kui madalale saab üks erakond avalikus kommunikatsioonis veel langeda. Meenutagem septembrikuiseid fotosid kaitsepolitseinike poolt ratastoolis talutatavast Savisaarest, tühi püksisäär tuules lehvimas ja tervituseks viipav käsi kaamerate vahendusel oma valijatele lehvitamas. Milline märterlus! Savisaar suudab ka oma suurimaid tragöödiaid ja läbikukkumisi iseenda kasuks pöörata. Kuni ühiskond on piisavalt analüüsivõimeline, ei vea selline primitiivne tunnetega manipuleeriv propaganda Savisaart iial sinna, kuhu ta nii väga ihkab – tagasi Toompeale, peaministriks.

Meenub viie aasta tagune seik, kui tabasime Savisaare lennujaamas Deniss Boroditši ootamas, et viimast otse lennukilt vaibale kutsuda. Nimelt kahtlustas Savisaar tookord, et Boroditš on andnud kaitsepolitseile partei rahastamist puudutavat siseinfot. Filmisin teda lennujaamas, kui ta mul käest haarates ütles: «Teil ei ole õigust mind praegu niimoodi häirida.» Seda videolõiku tagantjärele üle vaadates näen vanainimest, kellele on liiga tehtud – ta hääl väriseb ja silmis on etteheide.

Kurbnaljakas intsident leidis lennujaamas aset ka eelmisel aastal, kui ajakirjanikud soovisid Savisaare kommentaare Moskva visiidi teemal. Linnapea krabas teda küsitlenud telereporteri mikrofonist, tabades sellega iseenda nina. Aset leidis järgmine dialoog. Ajakirjanik: «Oot-oot, ärge katsuge seda mikrofoni!» Savisaar: «Mina katsun seda mikrofoni täpselt sama palju, kui teie katsute selle mikrofoniga minu nina.» Ajakirjanik: «Ma ei ole teie nina katsunud!» Neil seikadel on veel üks ühine joon. Nimelt Savisaare juba mainitud oskus näidata ennast haavatava ja rünnatavana, kontrollides kuvandit, mida ta meedia abil avalikkusele loob.

Nutva lapse relvaga lõikas erakond iseendale näppu ja jääb vaid loota kohtuniku õiglaselt karmile otsusele.

Seotud lood
    09.10.2015 12.10.2015
    EELMINE
    JÄRGMINE
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Minu Meedia konto