Sisukord
Nädala näod
Postimees
10.10.2015
Eesti Uus trend: ostja kutsub müüjale politsei Male Mälumäng Dilbert Horoskoop Tagakülg Palju õnne Veteranid kohtusid suure jalgpallimatši eel peaministritega Eesti lühiuudised lk 4 Pagulased ootavad heatahtlikkust Sool, leib ja sõbralik tere Ei löö kunagi käega Täbaras Tsahkna Uudiseid loomaaiast: londilised ootavad pidu Välismaa Välismaa lühiuudised: 9.10.2015 Sahharovile kandideerivad nii Savtšenko kui Snowden Kui mitte vendlus, siis vajadus Jeruusalemm ja Iisrael upuvad vägivalda Nobeli komitee pärgas tuneeslasi Elu pärast sõda Arvamus Juhtkiri: Eesti ime ja praeguste poliitikute häbi Jean-Pierre Bourguignon: teadusele tuleks vaadata optimistlikumalt Mees, kes vajab isanime Ahto Lobjaka essee: piirirahvas Peeter Langovitsi tagasivaade: Unic vallutas vanalinna Kui mitte vendlus, siis vajadus Ei löö kunagi käega Päeva karikatuur Täbaras Tsahkna Erik Prozes: Ma ei usu nende pisaraid Postimees 1936. aastal: Tartu kammivabrik «Estico» leekides Kultuur Metallile müüdud Unustatud vana Väikeste asjade rock NY art-pop Mida arvab Postimehe žürii filmist «Karmil pinnal»? Aasta soundtrack Luulehetk – hetk luules Mis tants? Võta parem naine! Müstika jäävusest ehk keskaegse loo kaasaegsest tähendusest Lennon, Liverpool ja surematud biitlid Axel ja Maria, August ja Siri Sport Spordi lühiuudised 10.10 Saaremaa rallit juhib Siim Plangi Cretu oma mängijatest: kellele on avatud taeva väravad, kes on koondise A ja O Kelly Sildaru oskuste arendamiseks astuti järgmine vajalik samm Jimmy Högberg – haridust nautiv müüdimurdja Tarbija Kaitstud töö võimaldab töötada ka raske puudega inimesel AK Metallile müüdud Unustatud vana Väikeste asjade rock NY art-pop Mis tants? Võta parem naine! Aasta soundtrack Aita Taavi Aasal Tallinna juhtida Planeedid ennustavad Viimane veerg Edgar Savisaare tervitus kaitsepolitseile Elu pärast sõda Arter Kui valida, siis see, mis hirmutab Margit Härma: kui suur on sinu maailm? Vaat see on kohutav kliima! Mustanahaline Läti kommunist-separatist Kaks paari, neli ellusuhtumist Hendrik Aguri õppetunnid rabas Harriet Toompere: lapsena tahtsin olla keegi, keda keegi ei tea Igavesed ajateenijad ehk ühe rühma 20 aastat rivis Meelelahutus Koomiks Sudoku

Ei löö kunagi käega

2 min lugemist
Lembit Lump FOTO: Andrus Peegel

Jalutasin 2006. aastal koos Kodumaja kontserni juhi Lembit Lumbiga (56) päratu suures hoones ega jõudnud ära imestada, et niimoodi saab maju toota. Põrandal lebasid puitkarkassmoodulid, mõnes neist valmimisjärgus duširuum, teisal köök, kolmandas elutuba. Mis viga niimoodi soojas toas maju ehitada! Lump oli veendunud, et just niimoodi tulevikus suur osa majadest valmis tehaksegi – saab odavamalt ja kiiremini. Kohapeal pannakse moodulid majaks kokku paari päevaga.

Lump kuulub nende ettevõtjate hulka, kes oskavad ajakirjanikega suhelda. Kui aega on, siis näitab ja seletab ta ikka, mis asjadega nad Tartu servas toimetavad. Jutt on loogiline, eesmärgid mitmeks aastaks paigas. Kui vaadata Lumbi omaaegseid käibelootusi, siis pole need täitunud ehk nii ruttu, kui ta on oodanud, kuid ometi jätkab firma kasvu. Selle kohta ütleb Lump ise, et Kodumaja püstitab alati ambitsioonikaid eesmärke ja pole mõtet seada latti kõrgusele, kust võib iga katsega üle hüpata.

Juhtimisteoreetikud kõnelevad, et keegi ei tohiks oma ametikohale ära sammalduda. Aga Lump on kontserni roolinud juba 1990. aastatest ja tartlastele on see sammal hea. Praegusajal avatakse ja suletakse tehaseid kiiresti, aga Kodumaja on oma rohkem kui poole tuhande palgalisega endiselt piirkonna suurimaid tööandjaid. Võibolla oleks mujal rohkem ja odavamat tööjõudu, aga Lumbi kapitalil tundub olevat kodumaa ja selleks on Tartu.

Suure jutuga tegelased on ehitanud vahepeal suuga hulga linnu, mida ei sündinudki. Lump aga ehitab praegu Norras maailma konkurentsitult kõrgeimat puithoonet. Nüüd sai tema kontsernist veel aasta ettevõte ja ka aasta eksportöör. Eestis ei ole just palju firmasid, mille toodangust valdav osa läheb ülinõudlikule Norra turule. Jutt käib ikkagi kokku ligi 5000 eluruumist!

Eilses intervjuus Tartu Postimehele ütles Lump, et algul tahtsid sealsed kunded veenduda, et Kodumaja elamud kokku ei kuku. «Suutsime kliente veenda, et kui on ebaõnnestumisi – ja neid oli –, siis me ei põgene, vaid teeme asjad korda,» märkis mees.

Kodumaja kontsern on elanud üle majanduskriisi ja pidanud vahepeal saatma suure osa töötajatest koju – ju siis oli vaja nii teha, et jääda ellu ja kasvada hiljem suuremaks kui enne kriisi. «Oleme korduvalt tundnud, et ei lähe enam kuidagi,» rääkis ta. «Aga meil pole kordagi olnud tunnet, et lööme käega.»

Eesti ettevõtjatest kirjutades tundub ikka ja jälle, et enamiku ärikultuur pendeldab endiselt ida ja lääne vahel. Fassaadil ja/või headel aegadel näeme läänelikku ettevõtjat, sellal kui keerulistel aegadel kanditakse ja veeretatakse süüd kõigile teistele, nagu idas kombeks. Lump tundub viibivat pigem kahe jalaga läänes. Ta isegi tunnistab, et katse Venemaal äri ajada lõppes ebaõnnestumisega, sest puudus oskus sealsete tavade järgi käituda. Lääneliku ettevõtja jaoks on oluline pikk perspektiiv, mitte lühiajaline ja võimalikult suur kasum – Kodumaja ei iseloomusta kuigi suured kasumid.

Lump räägib esmapilgul igavatest asjadest. «Kui pidevalt teha sada ja üks protsenti, siis ei pea inimene edu ja raha otsima, edu ja raha leiavad ta ise üles,» ütleb ettevõtja. «Sest see turg, kus on parimad, on tegelikult üsna tühi, seal on parimatele alati ruumi.»

Kes see ikka viitsib kuulda, et tööd tuleb teha ja endast anda rohkem kui sada protsenti? Aga kuna ta on nii kaua suutnud ettevõtja olla ja seejuures ka kasvada, ju ta siis räägib õigust. Mõni tõde tundub esmapilgul nii kulunud, et läheb meelest ära, kui kuldne see tegelikult on.

Seotud lood
    09.10.2015 12.10.2015
    EELMINE
    JÄRGMINE
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Minu Meedia konto