Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Lugeja kiri: piirilepingust Venemaaga

Küsimus ei ole ainult selles, et fikseerides okupatsiooniaegsed territoriaalsed muutused, loovutab Eesti Vabariik midagi vastu saamata 5,2 protsenti oma maismaaterritooriumist, merepiiri muutmisega lisaks 1000 km2 ka okupatsiooniaegsest merealast.

Olulisemgi on, et just tänu Tartu rahule on meil praegu olemas Eesti Vabariik riigina, kus kodanike enamuse moodustavad põlisasukad ning riigikeeleks on eesti keel. Ja seda mitte ainult tänu meie vaarisade võitlusvaimule ja kindlameelsusele läbirääkimistel, vaid ka tänu isamaalaste järjekindlusele okupatsiooni- ja sellele järgneval ajal nii Eestis kui ka väljaspool. Meil oleks võinud minna ka teisiti – et oleksime praegu olnud Vene Föderatsiooni kakskeelne satelliitvabariik. Toetumine õiguslikule järjepidevusele, st Tartu rahulepingule, võimaldas meie praeguse positsiooni.

Venemaa retoorikas on Tartu rahulepingul tänapäeval vaid ajalooline väärtus, aga kas ka meie peame sellega nõus olema? Meenutades, kui kiivalt meie idanaaber on jälginud, et üheski lepingus ei mainitaks Tartu rahu, tuleb järeldada, et tegelikult suhtub ka Venemaa sellesse lepingusse täie tõsidusega.

Ma ei usu, et Venemaa on hirmul, et Eesti hakkab talt jõuga oma alasid tagasi taotlema, pigem on tal teistsugused hirmud ja huvid. Millised? Kui Venemaa on need alad piirilepinguga saanud, siis ikkagi ei kao Tartu rahulepinguga tunnustatud Eesti Vabariigi kodanike (või nende esindaja Eesti Vabariigi) õigus nõuda 1940. aastal ebaseaduslikult võõrandatud maa ja muu vara kompenseerimist. Seda Venemaa kardabki.

Olgu, Eesti ei ole Venemaalt saanud seni mingit kompensatsiooni okupatsiooni kahjude eest ja ilmselt ei saa ka lähitulevikus, aga see ei välista, et kunagi mõne normaalsema valitsuse ajal ei võiks tekkida võimalus (meile) parema kokkuleppe saavutamiseks. Käesolev piirileping välistab sellise võimaluse igaveseks.

Mida heidab Venemaa Eestile ette igal võimalikul juhul? Rahvuslikku diskrimineerimist, et kõik Eesti elanikud ei ole automaatselt saanud Eesti kodakondsust. Kujutage ette, kui tänasele valijaskonnale lisanduks veel 200 000 valijat, kelle lojaalsus on vägagi küsitav? Katastroof! Aga see on ju eesmärk ja Eesti Vabariigi õigusliku aluse kõigutamine teenib seda eesmärki suurepäraselt.

Läbirääkijad eesotsas Jaan Poskaga olid omal ajal väga ettenägelikud ning kirjutasid Eesti Vabariigi ja Venemaa piiri otse rahulepingusse. Põhiseaduse Assamblee kirjutas Tartu rahu Eesti põhiseadusesse («Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega.»), mille Eesti rahvas 28. juunil 1992 rahvahääletusel heaks kiitis. Nüüd üritatakse kogu nähtud vaev 67 häälega nulliks muuta. Kuidas sellist käitumist nimetada?

Meie huvitatus piirilepingust? On loomulik, et kaks riiki on omavahelise piiri kokku leppinud... aga seda on teinud praegu ka Eesti ja Venemaa: on kontrolljoon, piirirežiim ja piiripunktid, kõik toimib. Eston Kohvri röövimise seostamine piirilepingu puudumisega on Vene poole väiteid toetav provokatsioon, väide, et kontrolljoont ei saa kindlustada, on demagoogia kõrgem pilotaaž.

Milleks me peame sõlmima piirilepingu riigiga, mis ei austa oma naabrite iseseisvust ja territoriaalset puutumatust, sõlmima lepingu, millega me midagi ei saa, ka kindlustunnet mitte, küll aga seame kahtluse alla oma riigi õigusliku aluse? Ootame veel!

Ants Erm

Põhiseaduse Assamblee liige, Eesti Vabaerakonna põhiseadustoimkonna aseesimees

12.10.2015 14.10.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto