Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: kui ütled, siis ütle avalikult

FOTO: Urmas Nemvalts

Tänasest Postimehest leiab lugeja intervjuu justiitsminister Urmas Reinsaluga, mis tõstab taas üles vihakõne küsimuse. Kuidas lahendada olukorda, kus sotsiaalmeedias ja kommentaariumides arutledes ei peeta arvamust avaldades kinni põhimõttest ka teiste arvamust aktsepteerida, vaid sellele vastatakse solvangute ja mõnikord isegi ähvardustega? Kas leppida, lootes, et sõnad jäävad sõnadeks, või karistada?

Enne lahenduseni jõudmist on aga paar asja, mis vajavad selgeks rääkimist. Kõigepealt on ekslik arvata, et interneti kohta kehtib põhimõte «mis toimub veebis, see jääb veebi». Ei jää. Sõnadel on kalduvus saada tegudeks. Viimase poole aasta jooksul on olnud võimalik jälgida, kuidas kommentaariumitest anonüümsena alguse saanud sallimatuse võtavad üle populistlikud poliitikud, kuidas see muutub seeläbi lubatavaks ja jõuab lõpuks tegudeni. Vao pagulaskeskuse põleng on vaid üks näide.

Teiseks tuleb vahet teha oma hoiakute väljendamise ja vihakõne vahel. Esimene kuulub lahutamatuna sellise riigikorra juurde, mida me heaks ja õigeks peame, ning selle riigikorra aluspõhimõtete juurde käib muu hulgas ka see, et kellelgi ei saa olla õigust mõtete väljendamist keelata. Seda enam, kui mõtted on tingitud murest, hirmust või vastamata küsimustest. Täiesti teine asi on aga halvustamine, alandamine või vägivallaga ähvardamine. See ei saa olla lubatud ja selle vastu tuleb leida lahendus.

Tänases intervjuus leiab justiitsminister, et vihakõne kriminaliseerimine oleks ummiktee, inimeste hoiakuid kriminaalõiguslike meetoditega ümber ei kujunda. Tal on õigus, aga vaid osaliselt.

Tegu ei ole olukorraga, millele oleks vaid kaks võimalikku lahendust: käed rippu lasta ja leppida või vihakõne kriminaliseerida. Nagu sageli väärdilemmade puhul, ei saa ka siin leida lahendust vaid kahe variandi vahel valides. Riigikogu selleaastasel avaistungil pakkus president Toomas Hendrik Ilves välja veel ühe, neist kahest erineva: vihakõnelejate nimed – teisisõnu, nende nimed, kes ähvardavad kättemaksu või vägivallaga – peaksid saama avalikult teatavaks. Kui räägid, siis räägi avalikult. Kui tahad öelda, siis julge seda teha avalikult.

Praegu tekkinud olukord ei ole sädemest süttinud lõke, vaid aastate jooksul anonüümsuse varjus kasvanud arusaam, et solvamine ja vägivallaga ähvardamine on lubatud. Vaja on signaali, et see ei ole nii. Ükski mõistlik arutelu ühiskonnas ei saa sündida, kui sõnadest välguvad malakad.

Austraalia koomik Tim Minchin, tuntud üle ilma, laulis halvustamisest rääkivas loos «Eelarvamused», et «kaikad ja kivid murravad kondid, kuid sõnad murravad südamed». Mõnikord on mõnes naljas enam tõtt kui riiulitäies raamatutes.

12.10.2015 14.10.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto