Mõnikord jääb puudu palju, teinekord natuke. Nõrgemate meeskondade vastu jääb sageli puudu palju, sellal kui tugevate vastu võtab Eesti jalgpallikoondis end rohkem kokku.
Nils Niitra: monarhistlik Eesti jalgpall
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ent isegi sellest jääb tegelikult väheks: mis kasu on Šveitsi vastu esitatud kenast koreograafiast platsil, kui raamide poole lendab vähe palle ja mööda lüüakse ka see üks kord, kui värav on juba suurem kui selle ümbrus? Ja kui siis tagatipuks tuleb veel omavärav, on kõik nagu üks halb unenägu.
Juba 15 aastat olen kuulnud intervjuusid Eesti jalgpallikoondise taseme lakkamatust paranemisest ning sellest, kuidas natuke on veel puudu ja kohe-kohe mängime kõrgeimas liigas. 1990. aastatel rääkis Aivar Pohlak ühes raadiointervjuus, et me jõuame EM-finaalturniirile (täpselt ei mäleta, jutt võis vabalt käia ka MMist). Sama intervjuud võiks praegugi uue pähe lasta, vahet on keeruline teha. Harva üllatame mõnd jalgpalli suurriiki, sagedamini põrume kääbuste vastu.
Pohlaku panust Eesti jalgpalli arengusse on võimatu üle hinnata, tema nimi kirjutatakse kuldsete tähtedega spordiajalukku. Aga praegu pole Eesti jalgpalli probleemiks mitte rootslasest treener, vaid see mees, kes ta välja valis. Jalgpalli valgustatud monarh tõi meid siia, kus juba mõnda aega toppame, ent hüppe tegemiseks on vaja teistsugust juhtimisstiili ja uusi juhte.
Juba 15 aastat olen kuulnud intervjuusid Eesti jalgpallikoondise taseme lakkamatust paranemisest ning sellest, kuidas natuke on veel puudu ja kohe-kohe mängime kõrgeimas liigas.