Sisukord
Arvamus
Postimees
15.10.2015
Eesti Male Mälumäng Dilbert Horoskoop Linnahalli remondiplaan peab kevadeks tehtud olema Palju õnne Tagakülg Eesti lühiuudised Eesti lühiuudised Esikülg 15.10 33 kuud ja 850 000 eurot võimuparteidele Sisserändevastased avaldasid Tallinnas meelt Bussijuht keeldus pimedale naisele sooduspiletit müümast Majandus majanduse spalta parem majanduse spalta vasak Elisa juht: Euroopa vajab dramaatilisi muutusi Välismaa «Loodan, et jumala halastus juhib sind islami ilu juurde» Välismaa lühiuudised Taani imaam: demokraatia ja islam ei sobi kokku Kohus ootab Mas’i traagilisel päeval Arvamus Külli Taro: valitsussektori töötajate arvu vähendamisest võiks saada muutuste vedur Juhtkiri: kes vajutas päästikule? Vastulause: tõrvikurongkäik peab Eesti rahvast ühendama (1) Rein Veidemann: eestikeelsuse kaitseks Postimees 1933. aastal: petlik «kõva käe» ihalus Päeva karikatuur: Vene karu taob trummi Vahur Kersna: elutilk ja põrgulake Peeter Einola: suurema Eesti uks on avatud! Kultuur Postimehe kino alustab «Sipelgapesaga», tulevad ka esilinastused Varres ja Kangro- argise varjatud külg Herkki-Erich Merila fotonäitus: kilekotid ja kehad — fotokunsti võimalikkusest fotoüledoosiga ühiskonnas Sport Spordi lühiuudised 15.10 Euroliiga alustab, kaks eestlast platsil Kogemustest kahetiste tunneteni Mis juhtus Hollandi jalgpalliga? Tallinn Linnahalli remondiplaan peab kevadeks tehtud olema Tarbija Haisev peldik jääb minevikku Kemmergupiltidest sai hobi Tartu Teele Arak: Arena Tartu projektikaustast ja kaasamisest Jüri Kõre: Lissabon ja leedlambid, Emajõe kaldapiirded ja linnahall Puud loovutavad platsi jalgpallile Muuseumid kutsuvad vaheajal avastusmängudele Niisugune ongi õnnelik ruum Tartu kesklinna lisandub 300 uut korterit Õuduste õhtu innustab ka lugema Meelelahutus Koomiks Sudoku

Peeter Einola: suurema Eesti uks on avatud!

4 min lugemist
Peeter Einola FOTO: Erakogu

Uks väliseesti ühiskonda pole kunagi olnud suletud. Kuid Eesti saab hoopis suuremaks, kui Välis-Eesti uks pärani lahti lüüa ja sellest väravast hoopis agaramini läbi käia kui seni, kirjutab Peeter Einola Kanadast.

Eesti suvine kultuurikalender on täis mitmekesiseid sündmusi. Teatrietendused, folgifestivalid, meeleolukad kontserdid. Need kõik tõestavad, et suvi Eestis on midagi enamat kui ranna ja päikese otsing. Aga kui palju teatakse Eestis, et ka välismaa kubiseb eesti kultuuri sündmustest? Vaatamata nende heale tasemele ja arvukale osavõtule näeb harva nende ürituste kajastusi Eestis. Aga miks peaks noor ettevõtlik eestlane hoolima sellest, mis toimub kaugel Kanadas? Millest olete ilma jäänud?

Vaatame, mis toimus Kanadas ainult sel suvel.

Torontost saja kilomeetri kaugusel Seedriorul peeti järjekorras 60. jaanipäevapidustust ehk «Suveharja», kus esinesid Tanel Padar ja Sun Eestist. Augusti alguses peeti Vancouveri lähedal Whistleri mägikuurordis järjekordseid Lääneranniku Eesti päevi, neid on korraldatud nüüd ligi kuuskümmend aastat. Lisaks kohalikele laulukooridele ja rahvatantsijatele tõi külakosti rikkalik esindus eesti kultuuri paremikust, nende hulgas Eesti rahvusooper, Vanemuise ballett, E-Studio noortekoor, Noorkuu ja Justament.

Siin pole jutt Kanada või Ameerika «tädidest ja onudest», kes tahavad kodu- eestlastele õpetada, kuidas asju «õigesti» teha. Jutt on sellest, et eestlased, ükskõik kus nad elavad, võiksid olla avatud võimalustele, mis tooksid kasu Eestile.

Augusti lõpus leidis aset peaaegu 50. järjekorranumbrini jõudnud Kotkajärve Metsaülikool, kus peaesineja Valdur Mikita tutvustas osalejatele oma «Lingvistilist metsa». Väliseesti üritusi, nii suuremaid kui ka väiksemaid leidub rohkelt veel, mitte ainult Kanadas, aga ka USAs, Austraalias, Rootsis ja mujal Euroopas.

Neist ettevõtmistest, mis toovad eestlasi kokku sadades või isegi tuhandetes, on Eestis teada väga vähe. Võiks ju öelda, et see, mis toimub Eestis, toimub Eestis ja mis mujal, toimub mujal. Igaüks olgu õnnelik oma eluga seal, kus ta asub. Siiski peitub väliseestlaste kultuurisündmustes nii mõndagi, mis vääriks süvenemist. Teadmine ja võimaluse korral ka osalemine pakuks ka kodueestlasele võimalusi, millest seni on mööda vaadatud.

Need sündmused leiavad aset hoopis teises elu- ja kultuurikeskkonnas kui Eesti. Kanadas käib igapäevatöö ja suhtlemine inglise keeles ning võimalusi kultuuriharrastusteks on tohutult, eriti suurlinnades, nagu Toronto või Vancouver. Ja ikka otsib eesti kogukond võimalusi kokku tulla eestlastena, et nautida eesti kultuuri. Tavaliselt on esinejad kohalikust eesti ühiskonnast, kuid eriti suurt huvi tuntakse Eestist tulnud kultuuritegijate vastu, kui nad Kanadasse trehvavad tulema. Miks?

Eestlane välismaal ei tegele Eesti asjaga sellepärast, et ta peab seda tegema, vaid seepärast, et ta tahab seda teha. Eestlus on talle vaimne ja südame asi. Oma igapäevase eluga toimetulekuks välismaal ei ole vaja olla eestlane, rääkida eesti keelt või tunda huvi Eestis toimuva vastu. See, kes eestlusega tegeleb, teeb seda oma vabast tahtest. See on tema vaba valik. Vaatamata sellele, et viibitakse Eestist kaugel, otsivad rahvuskaaslased pidevalt võimalusi, et ikka ja jälle tõdeda, et «eestlane olla tõesti on uhke ja hea».

Kuid väliseesti kogukonnal on Eestile hoopis enam pakkuda kui vaid meelelahutust ja rahvuslikke üritusi. Mõelgem sellele, et arvestavalt suur osa Kanadas, Ameerikas ja Rootsis elavaid eestlasi, kes korraldavad kohalikku eesti elu ja ajavad Eesti asja, on eraelus haritud, professionaalsed ja ettevõtlikud inimesed. Olgu nad advokaadid, arstid, insenerid, majandus- ja pangandustegelased, teadurid või muud – nad on inimesed, kellel on kogemusi oma erialal, häid kontakte kohalikus ühiskonnas ja oma tegevusvaldkonnas.

Pealegi, olles üles kasvanud sealses ühiskonnas ja saanud seal oma hariduse ja töökogemused, mõistavad nad hästi mitte ainult kohalikke keeli, vaid tunnevad ka ettevõtlustavasid ja kohaliku kultuuri omapära. Kuigi välismaal üles kasvanud eestlase eesti keele tase võib olla ebapiisav, kui mitte olematu võrreldes kodueestlastega, on oskus käituda ärimaailmas, nagu kohalikud seda teevad, suure väärtusega. Nendest oskustest võiks sobiva koostöö korral olla Eestile suur kasu.

Siin pole jutt Kanada või Ameerika «tädidest ja onudest», kes tahavad kodueestlastele õpetada, kuidas asju «õigesti» teha. Ei ole ka püüdlust vägisi inimesi kokku viia, kui sellistel kokkusaamistel pole ühiseid aluseid või tulevikuvõimalusi. Jutt on sellest, et eestlased, ükskõik kus nad elavad, võiksid olla avatud võimalustele, mis tooksid kasu Eestile. Et nad oleksid avatud kontaktidele ja ühendustele, mis väliseestlased on töö kaudu omandanud ja mis võiksid olla kasulikud Eesti majanduse ja teaduse arengule. Et mõeldaks võimalustele, kuidas panna Eesti talente tegutsema Eesti heaks mitte ainult Eestimaa pinnal, vaid igas keskuses, kus elab eestlane.

Pärast taasiseseisvumist (st viimase 24 aasta jooksul) on loodud hästi toimiv Eesti riik ja ühiskond, mis otsib järjest uusi ja suuremaid väljakutseid. Olulisel määral asuvad need väljakutsed ka väljapool Eesti piire. Väliseesti kogukonnas on olemasolev ja paigas inimvõrgustik, mida on võimalik rakendada Eesti heaks. Teave sündmustest väliseesti kogukondades on alus, mis võimaldab luua ühendusi mitte ainult rahvuse põhjal, vaid ka professionaalsel ja akadeemilisel tasemel.

Uks väliseesti ühiskonda pole kunagi olnud suletud. Kuid Eesti saab hoopis suuremaks, kui Välis-Eesti uks pärani lahti lüüa ja sellest väravast hoopis agaramini läbi käia kui seni!

Peeter Einola on sündinud ja üles kasvanud Kanadas Torontos ja elab praegugi seal. Ta on Tartu Ülikooli Sihtasutuse esindaja Kanadas, Toronto Ülikoolis asuva Eesti Õppetooli Sihtasutuse nõukogu esimees ja Tartu College’i nõukogu abiesimees. Varem on ta olnud Toronto Eesti Ühispanga nõukogu esimees ja Kotkajärve Metsaülikooli programmi juhataja. Ta on korporatsioon Rotalia vilistlane ja ülemaailmse vilistlaskogu abiesimees Kanadas.

Seotud lood
    14.10.2015 16.10.2015
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    Logi sisse
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto