Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Jaanus Piirsalu: Elmo Nüganeni seansid Moskvas

Jaanus Piirsalu FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Juba kaheksa aastat järjest lendab Elmo Nüganen keskmiselt kord kuus Moskvasse, et mängida peaosa Ray Bradbury võimu ajupesust rääkivas näidendis «451 kraadi Fahrenheiti». Iga kuu teeb Nüganen suure teene moskvalastele, näidates, mis juhtub, kui võim hakkab teadlikult nende mõttemaailma muutma ja juhtima.

Kui kuulsa Adolf Šapiro lavastus 2007. aasta lõpus välja tuli, kirjutas mitu Moskva väljaannet, et totalitarismivastast teksti «451 kraadi Fahrenheiti» võib Venemaa tollastes oludes lavastada ainult väga julge inimene. Nüüd on etendus Moskvas iga aastaga ainult aktuaalsemaks muutunud.

See on lugu sellest, mis juhtub, kui inimesed raamatuid ei loe. (Seletuseks neile, kes pole seda raamatut lugenud.) Kuidas tuletõrjujad muutuvad tulekustutajatest süütajateks, peamiselt siis raamatupõletajateks. Ja siis hakkab Nüganeni mängitav peategelane, lihtne tuletõrjuja Guy Montag ühel hetkel oma elu üle juurdlema, hakkab lugema raamatuid, mis on keelatud, ning selle tulemusel Süsteemis kahtlema ja lõpuks selle vastu võitlema. Raamatulugemine on Süsteemis keelatud, selle asemel pakutakse inimestele lõputult meelelahutust televisiooni kaudu, et inimesed unustaksid üldse ära sellised küsimused nagu miks, milleks, kuidas.

Ühesõnaga, allegooriaid tänapäeva Venemaaga leiab nii palju, kui keegi otsida viitsib.

Kui aus olla, siis on see etendus aktuaalne muidugi kogu maailmas. Elu teleseinte vahel pole ju ainult Venemaa probleem, aga Moskvas lavastust vaadates on sõnumi tunnetus lihtsalt teravam. «Tuleb aeg, kus meid (kes on lugenud raamatuid ja teavad nende sisu – J. P.) hakatakse jälle kuulama. /---/ Aga seniks lähme (enese)pagendusse.» Kontekst ja ümbrus mängivad lausa füüsiliselt.

Midagi pole parata: Süsteemil, mille eest hoiatab Bradbury, on sarnasusi tänapäeva Venemaa võimuga. Eks kaval Šapiro on teksti ka selles suunas timminud, et see publikut rohkem kõnetaks. 2007. aastal tahtis Šapiro muide oma lavastusega öelda, et intelligents on Venemaal käed üles tõstnud ega võta midagi ette.

Šapiro sõnade järgi ei tehta sellele etendusele mingit reklaami, aga sellest hoolimata mängitakse seda Et Cetera teatris kogu aeg täissaalidele. See teater asub päris Moskva kesklinnas ning selle kunstiline juht Aleksandr Kaljagin on Venemaa teatritegelaste liidu juht ja president Putini usaldusisik.

Nüganeni peategelane hoiatab: kui inimesed huvituvad ka edaspidi ainult spordist ja teleseriaalidest ega hakka mõtlema, siis võib kergesti jõuda uue suure sõjani. Kus me praegu oleme?

Ühesõnaga, käige Moskvas ära, kuulake Nüganeni ja tundke publiku reaktsioone. 

15.10.2015 17.10.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto