Bussifirmad pingutavad kõvasti, et autostunud Eesti inimesi bussidesse meelitada. Oma autost ollakse nõus loobuma aga vaid juhul, kui buss on vähemalt sama mugav. Kuidas aga Eesti kaugliinibussides mõnusa äraolemisega lood on, käisime uurimas Tallinna bussijaamas.
Mõõtmiseks kasutasime tavalist ehituspoest pärit mõõdulinti (taatlemata) ning iga istme puhul läks arvesse selle laius, sügavus ja põlveruum ehk vahe järgmise istme seljatoega. Bussiistmete laius oli laias laastus sama, jäädes vahemikku 43–45 sentimeetrit. Osaliselt sõltus see ilmselt ka bussi vanusest – mõne vanema bussi iste on sõna otseses mõttes aastate jooksul laiaks istutud. Istmepadja pikkuses esinenud erinevused olid suuremad aga sõltuvalt istme disainist.
Kõige enam erineski vaatluse all olnud busside põlveruum. See sõltus nii istmete arvust kui ka seljatoe disainist. Nii näiteks on väiksemat mõõtu SOR-busside seljatugi disainitud just nii, et põlvede jaoks jääks rohkem ruumi. Põlveruum erines ka sama marki bussides, mis kuulusid eri firmadele.
Muide, bussijuhid soovitavad pikakoivalistel reisijatel vältida istekohti, mis asuvad bussi WCst eespool, kuna seal on põlveruum väiksem võrreldes tagapool asuvate istmetega. «Vahe pole küll väga suur, aga siiski olemas,» kinnitas üks juhtidest. Ka selgus bussijuhtide jutust, et sügistalvisel ajal saadavad firmad Eesti liinidele luksuslikumad bussid, mis suvel veavad Skandinaavias Jaapani turiste. Nii võib talvisel ajal Eesti teedel kohata ka neljatärnibusse, kus viimases reas on vaid neli istekohta.