Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Peep Pahv: spordi dilemma – vägevad emotsioonid ja kainestavad külmad arvud

Postimehe sporditoimetuse juht Peep Pahv FOTO: Andres Haabu

Spordis on emotsioon ülimalt oluline – koguni nii oluline, et mõnikord kipuvad emotsioonide tekitatud tunded lämmatama spordi peamise eesmärgi, tulemuse. Mõni ilus võit või tõesti hästi õnnestunud periood tekitab kujutelma, et kõik on suurepärane ja parem kui kunagi varem. Kuid spordis on siiski kõik mõõdetav tulemusega ja loeb see, kas võitsid või kaotasid… või kas said turniiri kokkuvõttes eelmistest kordadest parema tulemuse.  

Võtame võrkpalli. Emotsionaalselt pakkus Eesti võrkpallikoondis Itaalias peetud EMil suurepärase elamuse. Seljavõit Horvaatia üle ja kaheksandikfinaalis Serbia vastu 2:0 eduseisu jõudmine on hetked, mis jäävad ilmselt paljudele väga kauaks meelde. Eesti koondis tõestas, et võib mängida suurt mängu, võib ka maailmajao tugevamaid hammustada, kuid… võrreldes eelmise finaalturniiril osalemisega 2011. aastal, ei toimunud Eesti koondise tulemuses mingit arengut!

Rõhutan uuesti – TULEMUSES! Ka neli aastat tagasi võeti alagrupiturniiri otsustavas mängus 3:0 võit ja EMi teekond sai läbi kaheksandikfinaaliga. Sisuliselt pole ju vahet, kas kaotad 2:3 või 0:3, edasi ei vii kumbki. See, et seekord märgiti lõpptabelis meie kohaks läbi aegade parim, 11. (neli aastat tagasi oldi 12.), on vaid sümboolse tähendusega. Samas kohas sai teekond otsa veel kolmel meeskonnal.

Lisades EMile ka Euroopa liiga hooaja, on ilmne, et vähemalt paari aasta taguse ajaga võrreldes mängis Eesti koondis paremat võrkpalli. See lubas tekitada hea emotsiooni, kuid ei enamat. Kuivad arvud näitavad, et Euroopa mõistes oleme pildil samas positsioonis kui neli aastat tagasi.   

Võtame korvpalli. Jah, Eesti sai Riias EM-finaalturniiril sellel sajandil oma esimese ajaloolise võidu. Jah, Eesti koondis mängis hilisema hõbedameeskonna Leeduga nagu võrdne võrdsega ja näitas hambaid ka lätlastele. Kas Eesti korvpall on seetõttu teiste Balti riikidega võrdsel tasemel? Kindlasti mitte! Leedu oli EMil 2., Läti 8., Eesti sai aga ametlikus lõppjärjestuses 20. koha. Vahe on üüratu.

Kuna Eesti koondise EM-turniiri kolm paremat mängu jäid alagrupikohtumiste lõppu, tekitas see ka paljudes tunde, et koondis mängiski kui mitte väga hästi, siis vähemalt hästi. Taas on see pelgalt emotsioon. Väga raske on hinnata heaks turniiri, kus kaks esimest mängu ebaõnnestuvad ning lõpptulemus (loe: koht – toim) jääb kesiseks.

Pärast iseseisvuse taastamist on Eesti korvpallurid mänginud kolmel EM-finaalturniiril ning seekordne tulemus oli neist selgelt nigelaim. 1993. aasta 6. kohast pole selles võrdluses mõtet rääkida. 2001. aastal jäädi küll võiduta, kuid lõpptulemusena oldi 16 parema hulgas. EMile pääsemiseks tuligi toona jõuda läbi valiksarja vana maailma 16 tugevaima sekka. Nüüd kuulub valitute seltskonda 24 meeskonda. Seega annavad kuivad arvud eelise hoopis palju kriitikat saanud 14 aasta tagusele koondisele.   

Võtame jalgpalli. Alaliidu president Aivar Pohlak räägib, et meeskond on just nüüd, kui viimased kaks hooaega on peatreeneri toolil istunud rootslane Magnus Pehrsson, teinud kvalitatiivselt sammu edasi. Mõned jalgpalliga lähedalt seotud inimesed on Pehrssoni tulekut nimetanud koguni parimaks asjaks, mis sai Eesti jalgpalliga juhtuda.

Tegelikult on need pelgalt mõne hea esituse põhjal tekkinud emotsioonid, reaalsed tulemused räägivad teist keelt. Jalgpallijuhtide teooriat ei toeta mängupilt – raske on nõustuda väitega, et meeskond on teinud suurepärast tööd, kui kümne mänguga on löödud kõigest neli väravat –, veel vähem annab kiidulauluks alust EM-valikturniiri lõpptulemus. Olukorras, kus finaalturniirile pääseb 24 meeskonda, jäi Eesti sellest piirist selgelt eemale. Oma alagrupis saadud 4. koht tähendab seda, et kokkuvõttes jäädi jagama 28.–37. kohta.

Selline tulemus ei pane käsi plaksutama isegi siis, kui koondis suudab kodus mängida ilmselgelt viitsimatust ilmutanud, kuid tasemelt väga tugeva Šveitsiga 90 minutit viiki. Asja ei paranda mõni üksik niinimetatud hea võit.

Õigele tulemusele oldi lähedal hoopis neli aastat tagasi, kui Tarmo Rüütli juhendamisel pääseti EM-valiksarja play-off-mängudele. Tasub meenutada, et toona tuli selleks saada oma alagrupis 2. koht ning finaalturniiril osales 16 meeskonda. Aastatetaguse tulemusega oleks tänavu olnud finaalturniiri koht puhtalt käes. Seega annavad kuivad arvud eelise hoopis koondisele, mille Pehrsson võttis üle juttude järgi kehvas seisus.   

16.10.2015 19.10.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto