Kuna Eesti koondise EM-turniiri kolm paremat mängu jäid alagrupikohtumiste lõppu, tekitas see ka paljudes tunde, et koondis mängiski kui mitte väga hästi, siis vähemalt hästi. Taas on see pelgalt emotsioon. Väga raske on hinnata heaks turniiri, kus kaks esimest mängu ebaõnnestuvad ning lõpptulemus (loe: koht – toim) jääb kesiseks.
Pärast iseseisvuse taastamist on Eesti korvpallurid mänginud kolmel EM-finaalturniiril ning seekordne tulemus oli neist selgelt nigelaim. 1993. aasta 6. kohast pole selles võrdluses mõtet rääkida. 2001. aastal jäädi küll võiduta, kuid lõpptulemusena oldi 16 parema hulgas. EMile pääsemiseks tuligi toona jõuda läbi valiksarja vana maailma 16 tugevaima sekka. Nüüd kuulub valitute seltskonda 24 meeskonda. Seega annavad kuivad arvud eelise hoopis palju kriitikat saanud 14 aasta tagusele koondisele.
Võtame jalgpalli. Alaliidu president Aivar Pohlak räägib, et meeskond on just nüüd, kui viimased kaks hooaega on peatreeneri toolil istunud rootslane Magnus Pehrsson, teinud kvalitatiivselt sammu edasi. Mõned jalgpalliga lähedalt seotud inimesed on Pehrssoni tulekut nimetanud koguni parimaks asjaks, mis sai Eesti jalgpalliga juhtuda.
Tegelikult on need pelgalt mõne hea esituse põhjal tekkinud emotsioonid, reaalsed tulemused räägivad teist keelt. Jalgpallijuhtide teooriat ei toeta mängupilt – raske on nõustuda väitega, et meeskond on teinud suurepärast tööd, kui kümne mänguga on löödud kõigest neli väravat –, veel vähem annab kiidulauluks alust EM-valikturniiri lõpptulemus. Olukorras, kus finaalturniirile pääseb 24 meeskonda, jäi Eesti sellest piirist selgelt eemale. Oma alagrupis saadud 4. koht tähendab seda, et kokkuvõttes jäädi jagama 28.–37. kohta.
Selline tulemus ei pane käsi plaksutama isegi siis, kui koondis suudab kodus mängida ilmselgelt viitsimatust ilmutanud, kuid tasemelt väga tugeva Šveitsiga 90 minutit viiki. Asja ei paranda mõni üksik niinimetatud hea võit.
Õigele tulemusele oldi lähedal hoopis neli aastat tagasi, kui Tarmo Rüütli juhendamisel pääseti EM-valiksarja play-off-mängudele. Tasub meenutada, et toona tuli selleks saada oma alagrupis 2. koht ning finaalturniiril osales 16 meeskonda. Aastatetaguse tulemusega oleks tänavu olnud finaalturniiri koht puhtalt käes. Seega annavad kuivad arvud eelise hoopis koondisele, mille Pehrsson võttis üle juttude järgi kehvas seisus.