Sisukord
Välismaa
Postimees
19.10.2015
Eesti Toom: Savisaare koht pole enampakkumisel Male Mälumäng Dilbert Horoskoop Tagakaas Palju õnne Loomaaialoomad maiustasid kõrvitsatega Suurem trahviühik võib kaasa tuua ebaõiglust Eesti lühiuudised Savisaar sai Hundisilmal austajatega kohtudes jõudu juurde Suur osa Priit Toobali kuluhüvitisest seisab kanistrites Elektri püsitasu üksnes tugevdaks turumonopoli Konkurentsiamet: püsitasude kehtestamisest oleme veel kaugel Majandus Uus eelarvejuht näeb Eesti majanduses murekohti Välismaa Kölni linnapea kandidaadi ründaja võeti vahi alla Techau: kaitsekulutuste tase näitab poliitilist tahet Kaitsekulude tõstmine kõigis NATO maades näib ebatõenäoline Välismaa lühiuudised Süüria varjust tunneb Venemaa islamismi hingust Arvamus Toom: Savisaare koht pole enampakkumisel Juhtkiri: Euroopa peab enda kaitsmisse enam panustama Päeva karikatuur Dagmar Lamp: titeblogijate põlvkonna kannatused Postimees 1910. aastal: seltsid tahavad endid politsei kaudu ajakirjanikkude eest kaitsta! Andrus Karnau: kuritegu tasub end ära Teet Randma: miks riik vihkab ettevõtjaid? Piet Boerefijn: toitu on kõigile piisavalt, aga kõigil pole piisavalt toitu Kultuur Kitarrimängu tehniline deemon Eesti dokumentaalfilmi lugu sai saatesarjaks Sport Spordi lühiuudised Kangur debüteeris Hispaania kõrgliigas Enesekaitsehuvilisest nüüd juba ka meeste iidoliks Põhjamaade suur duell Zlataniga peaosas Pärnu alistas Tartu, lätlased olid seekord võidumehed Eesti klubid jäävad Euroopa keskmikest maha Tarbija Elektri püsitasu üksnes tugevdaks turumonopoli Luksusbuss jäi mõõtmata Tartu Tüdrukud joovad sama palju kui poisid Romeo ja Julia kohtusid taas Geenivaramu juht avalikustas oma geeniinfo Positiivne tagasiside julgustas õpilastel looma oma firma Jõelaev Vanemuine jääb ootama uut suve Meelelahutus Koomiks Sudoku

Techau: kaitsekulutuste tase näitab poliitilist tahet

9 min lugemist
  • Vaid käputäis NATO liikmeid võtab kahele protsendile jõudmist tõsiselt
  • Nii USA kui paljudel Euroopa valitsustel napib rahva toetust kaitsekuludele.
  • Suurjõu staatus sunnib USAd andma vastakaid sõnumeid.
  • See, kui nobedalt NATO uute plaanidega tööle asus, üllatas Putinitki.
Carnegie Europe'i direktor Jan Techau. FOTO: Evelyn Kaldoja

See, kui väiksemad maad täidavad NATO kaitsekulutuste standardeid, on tore, kuid reaalne julgeolekuline mõju on siiski sellel, kui seda teevad Euroopa suurriigid, leiab mõttekoja Carnegie Europe direktor Jan Techau.

Kui siirad olid mullu Walesi tippkohtumisele kogunenud NATO riigipead ja valitsusjuhid siis, kui nad lubasid tõsta oma riikide kaitsekulud 2024. aastaks kahele protsendile SKTst? Kui paljud neist seda tõesti mõtlesid?

Ma usun, et nad olid väga ausad selles mõttes, et nad mõistsid, samamoodi edasi minna ei saa ning eriti just Euroopa kulutamismustrid pole kaitsele hästi mõjunud. Ma ei arva, et nad oleksid olnud väga siirad numbri kui sellise osas – kahe protsendi mõttes. Vaid käputäis neist plaanis seda reaalselt teha.

Kogu sellel kahe protsendi asjal on topelttähendus. Ühelt poolt saavad kõik aru, et asjad peavad muutuma ja Euroopa peab kaitsevaldkonnas rohkem tegema. Samal ajal on see ka mittesiduv lubadus, kus inimestel on palju vabadust ja põhjuseid seda mitte täita. Täpselt seda nad teevadki.

Kui paljude riikide esindajad koju jõudes selle küsimusega üldse tegelema asusid?

Mitmed riigid tõenäoliselt jõuavad lähima paari aasta jooksul kahe protsendini või sellele väga lähedale. Probleem on selles, et mõttekas kaitsekulutuste kasv on põhimõtteliselt saavutatav vaid siis, kui Euroopa viis-kuus suurt riiki tõesti otsustavad oma kaitsekulutusi tõsta.

Asi pole väiksemates riikides. Kui Eesti- või Portugali-sugune riik oma kaitsekulutusi kahekordistab, annab see reaalsete asjade mõttes ikkagi väga-väga väikse tulemuse. Loevad Saksamaa, Suurbritannia ja Prantsusmaa. Ja siis Itaalia, Hispaania ja ehk siis Poola. Need riigid loevad sõjaliselt, selle mahu mõttes, mis neil juba olemas on.

Suurbritannia ja Prantsusmaa on kusagil kahe protsendi ümbruses niikuinii. Saksamaal pole mingit soovi läheneda kahele protsendile, nad suurendavad kaitse-eelarvet pisut, aga mitte väga märkimisväärselt. Itaalia vähendab veel ja ka teised riigid ei lähe väga palju edasi.

Ehk kui te vaatate riike, kes tõesti loevad, näete te suuresti status quo’d, väikeste muutuse märkidega siin-seal, kuid see pole sellises kahe protsendi vaimus, nagu Walesis otsustati.

Kas teie hinnangul teevad need riigid midagi rohkem sisuliselt, kui mitte numbrilises mõõtmes?

See on keerukas küsimus. Esiteks on riigid nagu Saksamaa ja veel mõned tegelikult teinud väga palju pärast Walesi tippkohtumist NATO idaserva julgestuspaketi tarbeks ja oma vägesid välja tuues. Kuid see jääb selle piiresse, mis neil juba olemas on.

Lisaks on Saksamaa teatud kohtades kaitsekulutusi kasvatanud. Aga see on suures osas toimunud nendes kohtadest, kus finantskriisi ajal kärbiti. Need pole ilmtingimata asjad, mis võiksid aastatega muuta Saksmaa olulisemaks sõjaliseks tegijaks.

Pilt on väga segane. Üldine hinnang on üsna selge: eurooplased ei taha märkimisväärselt rohkem kaitsele kulutada. Kahe protsendi küsimuse taga hiiliva strateegilise dilemmaga ei tegeleta.

Aga ehk motiveerib terrorioht teatud riike kaitsekulutusi suurendama? Või läheks see raha siis nende sissejulgeolekusse?

Terrorismiohtu võetakse Euroopas üsna tõsiselt. Kui vaadata sisejulgeolekule kulutatavaid summasid, siis on näha, et need summad on tegelikult kasvanud pea igal pool – nii politseitööle kui ka osas kohtades integratsiooniprogrammidele. Mõnikord ka luurele.

Kuid see ei ole kaitse traditsioonilises mõttes. Võib väita, et neil päevil välispoliitikat ja sisejulgeolekut enam eraldada ei saa, kuid tuleb ka tunnistada, et isegi väga lihtsate konventsionaalsete vägede mõttes on Euroopas kõvasti vähem, kui riikidel vaja läheks.

Üht ei saa siin teisega vastandada. Sisejulgeolekule ollakse palju rohkem keskendunud ning tundub palju lihtsam maksta selliste asjade eest. Sõjaväe rolli on viimase paarikümne aasta jooksul Euroopas päris märkimisväärselt vähem tähtsaks muudetud.

Ehk võiks sisejulgeolekust üht-teist ka kaitsejõududele pudeneda?

Jah, mõningaid võimalikke pudemeid võib olla. Võtmeküsimus on selles, kas see, mida julgeolekuinimesed nimetavad kõikehõlmavaks lähenemiseks, õnnestub täita mõtestatud moel.

Kõikehõlmav lähenemine tähendab sise- ja välisjulgeoleku, majandus- ja arenguabi, diplomaatiliste asjade ja muu sellise kokkusulatamist üheks intelligentseks omavahel seotud lähenemiseks julgeolekuküsimustes.

Aga praeguse asjade seisu juures, kus kõik erinevad valitsuse harud toimetavad omaette ja vaid piiratud määral omavahel suhtlevad, on mõju laienemine üsna piiratud. Suurem osa riike hoiab väga innukalt eraldusjoont sisejulgeoleku ja sõjalise julgeoleku vahel.

Kuivõrd kasulik teie hinnangul selliste piiride hoidmine on?

Pelgalt efektiivsuse standardite järgi võttes pole see üldse hea. Aga küsimus pole ainult efektiivsuses. Küsimus on ka põhiseaduslikes piirangutes, poliitilises kontrollis julgeolekuvõimude üle, õiguspärasuses ja vastutuses. Asju eraldatakse üksteisest, sest see on ka mõistlik.

Alati ei tasu kõike kokku panna. Mõnikord võib hea olla ka nende eraldi hoidmine. Ja siin ongi konks. Mitte ainult pole kõik asjad kulukad, mitte ainult ei pea kõik rohkem integreeritud olema, vaid ka kontrollitavad ja õiguspärased. Sestap neid eraldatakse.

Kõiges on vaja õiget tasakaalu, seetõttu on kõikehõlmavat lähenemist julgeolekule nii keeruline saavutada.

Teie raport mainib ka riike, kes võivad küll julgeolekule arvestatavaid summasid kulutada, aga ei pruugi seda teha kõige kasulikumal moel. Kui tõsine see probleem teie hinnangul on?

Minu arvates on see üsna tõsine probleem. Meil on Euroopas olukord, kus Euroopa julgeolek pole otseses ohus, aga võib täheldada arengut, kus ühelt poolt ameeriklased oma julgeolekugarantiidega muutuvad Euroopas vähem aktiivseks, teisalt pole aga eurooplased valmis seda lünka täitma. Nende kahe trendi vahele tekib julgeolekuvaakum.

Olukord Ida-Euroopas ja osaliselt ka Lõuna-Euroopas on seotud asjaoluga, et me teame, et Euroopa on vähem turvaline koht kui varem. Vladimir Putin on avalikult esitanud väljakutse Euroopa julgeolekuarhitektuurile ning põhimõtteliselt ta teab, et ta saab seda teha. Sest pole mitte ainult vähem sõjalist jõudu, vaid ka vähem autoriteeti ning kõvasti vähem poliitilist kapitali, mida nii USA kui Euroopa valitsused saavad kulutada julgeolekule. Eriti poliitilist kapitali, mida Ameerika valitsused saavad kulutada Euroopa julgeolekule. See jätab lahti palju küsimusi.

Kaitsekulutused on vaid üks näitaja, aga poliitilise tahte osas on see väga hea näitaja, sest see on teatud mõttes ülim vahend, millest saab rääkida. Ja seetõttu peaks sellega ka tegelema.

Reaalsuses on Euroopa julgeolekuolukord palju keerukam. Kui tahate saada üht sobivat näitajat, siis see on väga hea asi, mida vaadata. See annab üsna hea pildi sellest, kui ambitsioonikas üks riik julgeoleku osas on: kui ohustatuna ta end tunneb, kui palju ta tunneb vajadust investeerida julgeolekutagatistesse.

Kaks protsenti on kontseptuaalselt väga piiratud number, sest see ei ütle tegelikult midagi selle kohta, mida selle eest lõppude lõpuks saab. Kuid see näitab üht-teist selle kohta, kui palju oled sa valmis masinasse sisse panema. Selles osas on pilt Euroopas väga kirju.

Saaksite te tuua mõne konkreetse näite riigist, kes paneb masinasse üsna palju, kuid ei saa tegelikult nii väga kasulikku tulemust?

On näiteks terve rida riike, kelle kaitsekuludest suur osa läheb personali- ja sotsiaalkuludele. Belgia on väga hea näide sellest, kus suur osa kaitsekuludest on tegelikult personalikulud. Mitte kaitseinvesteeringud, teadus- ja arendus, isegi mitte võimekused väga traditsioonilises mõttes, vaid põhimõtteliselt tööhõiveskeem.

Teistes riikides on see tasakaal pisut parem, kuid on terve rida riike, kes kulutavad palju, aga ei saa selle raha eest väga suurt hulka väljasaadetavaid vägesid. Saksamaad võib tuua näitena sellisest riigist, nad kulutavad kaitsele päris palju – tegu on suure majandusega, mistap 1,3 protsenti sisemajanduse kogutoodangust on tegelikult üsna kopsakas summa. Sellest saadavad vajadusel väljasaadetavad ja kasutatavad väed on aga üsna piiratud.

See strukturaalne probleem puudutab pea kõiki Euroopa sõjavägesid. Paljud inimesed ütlevad, et vaadake eurooplasi, kui palju nad kulutavad kaitsele – kui see kõik kokku liita, on see tohutu hulk raha, maailmas on vähe riike, kes nii palju kaitsele kulutavad. Aga kui vaadata, mida nood teised saavad ja kuidas too paistab võrdluses vastutuse tasemega, mis neil ülejäänud planeedi ees on, pole see väga palju.

Mõningate hinnangute kohaselt on põhiline vahe, miks Prantsusmaa ja Ühendkuningriik on kahe protsendi lähedal ning Saksamaa mitte, see, et kahel esimesel kulub kaitseraha ka tuumarelvale.

Selle üle vaieldakse. Mina oleksin selle tõlgendusega suuresti nõus. Britid ja Prantsusmaa mõlemad hoiavad tuumajõudu ja see on päris kulukas. Mitte ainult raketid ise, vaid ka nende kandemehhanismid – allveelaevad jne. Ka baasid ja väljaõpe on üsna kulukad. Ning see loomulikult tuleb kaitserahastusest.

Saksamaal selliseid kulutusi pole, sestap kulutavad nad ka üldiselt vähem. Samas on selge põhjus, miks Saksamaa vähem kulutab, see, et nad on sõjaliselt märksa vähem ambitsioonikad. See pole nende Teise maailmasõja järgse kultuuri DNAs, kindlasti kohe mitte ühendatud Saksamaa kultuuris.

Kolmas faktor tuumarelva ja ambitsiooni taseme kõrval on see, et sakslased ka tunnevad end märksa vähem ohustatuna oma füüsilise julgeoleku mõttes. Sestap on ka poliitilise klassi valmisolek sellele raha kulutada madalam.

Sama kehtib veel paari riigi kohta.

Kas teie arvates ameeriklaste sõjaline väljatõmbumine Euroopast jätkub või on see pärast Krimmi anneksiooni ja Ida-Ukraina sündmusi siiski peatunud?

Ka siin on pilt kirju. Pärast Krimmi ja Ida-Ukrainat USA suurendas oma ajutist kohalolekut Euroopas, eriti Ida-Euroopas. See oli osa Walesi kokkuleppest, et USA, aga mitte ainult nende väed, vaid ka teiste NATO liikmete väed, liiguvad NATO idatiivale, jäävad sinna ajutiselt, roteeruvad välja ja siis tagasi sisse. Et igal ajahetkel oleks seal üsna märkimisväärne vägede kohalolek, kuid mitte midagi püsivat – baase. See on kasvanud, ka USA poolelt.

Teisalt, kui seda võrrelda väga süstemaatilise sõjalise jalajälje vähendamisega alates 1990ndate algusest, siis on see loomulikult vaid peenraha võrreldes sellega, mis on ära viia. Kui kõik kokku võtta, on Ameerika jalajälge vähendatud üsna kõvasti.

Püsiva osa äraviimist on pisut külmutatud, kuid põhimõtteliselt on Ameerika kohalolek siin märkimisväärselt vähenenud. Mitte ainult füüsiliselt, vaid ka poliitilise kapitali mõttes, mida USA presidendid saavad Euroopas kasutada – see on nende jaoks väärtust kaotanud, USAs on laialt levinud arvamus, et eurooplased peaksid ise enda eest hoolitsema, vähemalt pisut rohkem, ja nad jätkavad selle surumist.

Eurooplastel on seda sõnumit raske alla neelata, aga selline see sõnum on ning minu arvates on see hea, sest me ei saa süüdistada ameeriklasi selle pärast, et nemad ei kaitse Euroopat. Nad on ju siin ja nad on lubanud meid kaitsta. Kui meil on Euroopas julgeolekuvaakum ja probleem, siis need, keda süüdistada tuleks, on tegelikult eurooplased.

Mõned lohutavad end loosungiga, et ameeriklased ei saa endale lubada NATO läbikukkumist, mistap nad tuleksid meile nii ehk naa lõpuks appi.

Selles on oma iva. Ja see osutab ameeriklaste dilemmale. Ühelt poolt – väga erinevatel põhjustel, geostrateegilistel põhjustel – on neil vaja usutavalt eurooplastele kinnitada, et nad on meie jaoks olemas ja nende julgeolekutagatis kehtib. Teiselt poolt peavad nad sundima eurooplasi rohkem ise tegema, mistõttu nad peavad neile ütlema, et meil on tegemist ka mujal, te peate rohkem ise tegema.

Need kaks sõnumit käivad üksteisele pisut vastu. Ühelt poolt peavad nad eurooplasi vannutama rohkem tegema, sest nad ise teevad vähem. Samas aga kinnitama, et nad on jätkuvalt olemas, kui asi halvaks läheb. Ja neid kaht vastukäivat sõnumit peavad ameeriklased saatma kogu aeg. Ja see teeb ameeriklastele väga tihti keerukaks selle, et eurooplased asuksid tõesti tegutsema.

See on superjõu dilemma, sellised vastakate sõnumite probleemid on üsna normaalsed, kui sul on vastukäivad kohustused. On vana kohustus Euroopa ees, mis on põhimõtteliselt ameeriklaste huvides, et olla kaitstud. Samal ajal on maailma asjade gravitatsioonikese liikunud Euroopast eemale, Vaikse ookeani ja selle äärsete Aasia riikide juurde, mistap rohkem strateegilisi ressursse tuleb paigutada sinna.

Ükskõik, kuhu sa ka ei vaataks, tuleb midagi teha. Ning seda kodumaal kahanenud ressursside hulgaga. Seega hakatakse saatma vastakaid sõnumeid, ei saa loobuda ühest, aga samas ka mitte eirata teist. Maailm on karm.

Ja venitada tuleb aina õhemaks muutuvaid ressursse?

Jah. Asjad lähevad hõredamaks. Ameerikal on tohutud kaitseressursid. Neid on pisut kärbitud ja paistab, et kärbitakse veel. See on piinarikas kõigile ning loomulikult USA sõjavägi teeb valju kisa – nad ei taha, et neid kärbitakse. Sestap peame seda võtma teatud reservatsioonidega – ameeriklastel on tohutud võimekused ja isegi sellel vähendatud tasemel on nad ülekaalukalt võimsaim sõjaline jõud.

Samal ajal, kui on kärbitud võimekused, aga nendega tuleb rohkem asju ära teha, siis põhimõtteliselt tekitab see raskusi. Ja neid raskusi näeb USAs, aga ka NATOs, sest ameeriklased annavad selle surve edasi teistele, kes nende hinnangul on varem alla oma võimete tegutsenud. See on vägagi mõttekas.

Kas Euroopa-sisesed lahkarvamused sisserändajate osas võiksid hakata mingist hetkest mõjutama ka julgeolekulist solidaarsust NATOs ja ELis? Näiteks Saksamaa saadab julgestusabinõuna Baltimaadesse ja Poolasse tuleval aastal jalaväekompanii, samas on aga üsna rahulolematu Ida-Euroopa käitumisega pagulaskriisis.

Ma ei usu, et see n-ö kõva julgeolekut mõjutab. Ma arvan, et pagulaskriis mõjutab ELi sisepoliitikaid, kus Saksamaa juba kasutab pagulaskaarti selleks, et suruda teisi teatud positsioone võtma.

Jah, selles mõttes pagulaskriis juba mõjutab ka teisi valdkondi. Ma kahtlen, kas see hakkab mõjutama NATOt ja tema julgeolekugarantiisid. Esiteks on sellel teemal nii eriline ja oluline koht, et sellega ei mängita. Samuti oleks praktiliselt skandaalne.

Kui sellised asjad muutuksid tõsiselt oluliseks NATOs, siis eravestlustes võidakse neid kasutada. Aga seal, kus asjad tõesti loevad, ma ei usu, et neid mõjusid tunda on.

Teise olulise Walesi sambana nimetasite alliansi valmisolekuplaani. Kas teile tundub, et see kava tõesti saab ellu viidud?

Sellel plaanil on mitmeid osi. Üks neist kiirreageerimisjõud. Teine suur asi, mis minu arvates on kõige olulisem, on roteeruv õppuste kava. Lisaks veel terve rida asju.

Minu arvates paistab praegune asjade seis üsna hea. Kuid Walesist on möödunud vaid aasta ehk põhimõtteliselt on liiga vara öelda, kas see plaan jääb ka pikas perspektiivis sama muljetavaldavaks. Põhiline küsimus on, kas NATO suudab säilitada valmisoleku ja julgustuse taset, mida Walesis lubati, pikal ajaperioodil? Mitte ainult aasta või kaks, vaid kas on olemas poliitiline tahe ja raha, et hoida seda elus pikas plaanis.

See on tähtis küsimus, sest on üsna lihtne sellele alla kirjutada ja seda ka alguses tegema hakata, aga selle ülalhoidmine on raskem. Probleem on ka selles, et vägede kõrges valmisolekus hoidmine – isegi kui vägi on suhteliselt väike – on tohutult kulukas. Nad tuleb hoida väga kõrgel tasemel väljaõpetatutena, peab olema infrastruktuur ja transport nende ühest kohast teise kiiresti liigutamiseks, rohkelt varustust peab olema eelpaigutatud, vaja läheb ohtralt lennukeid, veokeid, mobiilseid juhtimispunkte. See kraam pole odav. Kõrge valmisolek maksab palju raha.

Taas tõuseb küsimus, et kui teil on surve kulutada kaitsele rohkem ja kui see kahe protsendi asi teile kuklasse hingab, siis kas te suudate leida lisasummasid julgestusmeetmeteks või mõtlete, et julgestusmeetmed on olulised, aga siis ma ei suuda täita oma kohustusi kahe protsendi küsimuses.

Praegusel hetkel tundub, et kõik – Putin nende seas – on üllatunud, kui hästi Walesis võetud kohustuste täitmisega läheb. Ta ei oodanud üldse, et midagi sellist juhtub, aga nüüd on need asjad olemas ja ma loodan, et jäävad alles, sest need täidaksid tühimiku Ida-Euroopas, mida sealsed riigid tugevalt tunnevad ja millega tuleb tegelda, sest see on põhimõtteliselt alliansis usalduse küsimus. Kas inimesed saavad sinu kui liitlase kaitse peale loota, selleks ei tohi olla närvilisust või isegi alliansis solidaarsusekriisi tekitavaid vaakumeid.

Seotud lood
17.10.2015 20.10.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto